Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Palved ja laulud tõid kokku Pärnusse

23.06.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Aastate jooksul on Eesti ja Läti noored
käinud Taizés ja Taizé aastavahetuse kokkutulekutel erinevates Euroopa linnades.
Kuid sel aastal tuli Taizé koos laulude, palvuste, teemarühmade ja kõige muu
sinna juurde kuuluvaga esimest korda Eestisse.

Pärnus toimus mai algul Balti riikide
maapealne usalduse palverännak. Sündmus oli niivõrd eriline ja kaua oodatud, et
algul tekkis tunne, kas Pärnu suudab mahutada kõiki palverändureid. Ka kohalik
meedia teatas uhkelt, et oodatakse veerand tuhandet inimest.

Esimese päeva pärastlõunal hakkasid saabuma
esimesed palverändurid. Kõik oli otsekui Taizés pühapäeviti – rõõmsalt agar,
ärev, pisut kaootiline, mitmekeelne. Kõlas eesti, läti, poola, vene, inglise,
tšehhi keel. Palju oli taaskohtumise rõõmu, kallistusi, sõbralikke meenutusi,
eriti nendega, keda ammu polnud kohanud.

Küünalde säras

Silmade särades ladusid tulijad oma suured
seljakotid hunnikusse ning istusid rühmadena sinna, kus astumiseks ruumi oli.
Kogu selle melu keskel kõndis ringi Taizé vend Matthew, kes püüdis tagada seda,
et pisut kaootilisest ei saaks täiesti kaootiline olukord. Ent üllatuslikult
laabus kõik, otsekui oleks Taizé kokkutulekuid Pärnus juba pikemat aega
korraldatud.

Kõigile jagati värvilised paberid nii
ruumis kui ajas orienteerumiseks ning Pärnu Eliisabeti koguduse tublid
töötegijad said järgneva paari tunni jooksul Pärnu risti-rästi läbi sõita, et
kõik ööseks katuse alla saaksid.

Õhtuks oli tõepoolest kogunenud peaaegu
veerand tuhat inimest, neist umbes kaks kolmandikku lätlased – polnud
kahtlustki, et suvepealinn oli piirinaabreid rohkemgi kokku meelitanud kui
kevadkülmadest veel unisevõitu eestlasi. Tekkis eriline vennastumise tunne –
kõiki neid blonde lõunanaabreid vaadates mõistsin korraga, et me polegi nii
erinevad, kui mõnikord arvame.

Esimese palverännaku päeva lõpetas
ühispalvus. Kirikus süüdati küünlad ning ruum oli täis ebamaist valgust. Palvus
oli lihtne – vaid mõni laul, piiblilugemine, eestpalved ja vaikusehetk.

Ometi kandis see eneses rohkem kui mõni
paljusõnaline teenistus. See oli lihtne osadus üksteisega, osadus Jumalaga
laulu ja palve kaudu. Just seesugused palvused raamistavad kogu elu ka Taizés,
olles kolm korda päevas vennaskonna ja nende külaliste saatjaks. Sarnaselt
Taizé elukorraldusele toimusid mitmekeelsed palvused kolm korda päevas ka
Pärnus.

Rahu leidmine

Teine päev algas hommikupalvusega, järgnes
piiblitund Pärnu linnavalitsuses. Piiblitunni alguses meenutas vend Matthew
meile kirjakohta Johannese evangeeliumist, kus Jeesus ilmub hirmunud jüngrite
ette pärast ülestõusmist ning ütleb: «Rahu teile!»

Just sellistes olukordades, kus meid
ümbritsevad hirmud, on rahu leida kõige raskem. Rahu märkidest maailmas ning
meie endi panusest sellesse kõneles vend Matthew. Ta meenutas oma lapsepõlve,
mil tema isa usk oli loonud usaldust ja rahu ümbruskonnas elavates moslemitest
sisserändajates. Ta rääkis, et õigupoolest võivad asjad, mida me rahu nimel
teeme, olla väga väikesed, ent sageli just sellest piisab.

Vend Matthew saatis meid sel hommikul teele
püha Ambrosiuse sõnadega: «Alusta rahu tööd iseendas ja tuhanded sinu ümber
saavad selle rahu osaliseks.»

Lootuse märgid

Meie palverännak jätkus väikestes rühmades,
mis olid kokku saanud nii, nagu juhus tahtis. Nõnda olin ühes rühmas koos kuue
läti neiuga. Istusime soojas päikeselises pargis ning püüdsime leida vastuseid
küsimustele, mis aitab meil rahu luua ja mis seda takistab. Kordagi ei tekkinud
sellest probleemi, et olin ainus, kes läti keelt ei mõista.

Saime südamelt mõtted ära rääkida. Olime
üksmeelel, et Pärnu kokkutulek on üks võimalus leida rahu eneses – astuda välja
igapäevarutiinist ning tulla kokku, et koos palvetada, laulda, mõtiskleda.

Kui hommikupoolik möödus rahu otsides
eneses ja maailmas, siis pärastlõunal avanes võimalus minna otsima lootuse
märke. Lootuse märkide otsimine oli üks kolmest teemarühmast. Lisaks sellele
võisid soovijad harjutada Taizé laule või vaadata videot Taizé kohta – oli ju
neidki, kes polnud kunagi Taizés käinud.

Ühinesin grupiga, kes sõitis koos praost
Enn Auksmanniga lootuse märke otsima. Vanadekodus oodati meid pikisilmi.
Ilmselt polnud seal pikka aega käinud nii rahvusvahelist seltskonda. Enn
Auksmann pidas piiblitunni ning laulsime kõik koos Taizé laule.

Kogu selle aja jooksul ei kõnelenud
vanainimesed palju, enamus ei öelnud üldse midagi, ent nende silmis nägime
rõõmu ja lootust. Olime ju teinud väga vähe – vaid kohale tulnud ja paar laulu
laulnud.

Kuhu kadusid jäljed

Mõni lootuse märgi otsija läks omapead
Pärnu linna peale seiklema, et hiljem meile oma leide tutvustada. Üks väike
poiss oli toonud puukoore, pillirootüki ja merekarbi – lootuse märgid, Jumala
loomingu ime. Väga eriline oli ka lätlaste leid, nemad tegid Pärnu rannas
filmilõigu teemal «Jäljed liival». See oli tuntud lugu mehest, kes kõnnib
rannal ning näeb tagasi vaadates kahte paari jälgi – enese ja Jumala omi, ent
rasketes kohtades on jälgi vaid üks.

Küsimusele, miks Jumal ta rasketes kohtades
üksinda jättis, saab mees vastuse: «Ma ei jätnud sind üksi, rasketes kohtades
kandsin ma sind kätel. Seepärast ongi seal vaid üks paar jälgi.» Kogetu pani
meid mõtlema, kust võiksime leida lootuse märke igapäevases elus.

Õhtust jäid hinge helisema Soome Tapiola
noortekoori esitatud laulud ning õhtupalvuse ajal kõlanud mitmehäälsed ja
-keelsed lauldud palved. On ju püha Augustinus öelnud, et laulmine on
kahekordne palvetamine.

Jumal on kohal

Viimane päev, pühapäev algas
jumalateenistusega Eliisabeti kirikus. Teenistus toimus tavalise Taizé korra
järgi. Meile harjumuspärase liturgia vahele kõlasid Taizé laulud ning inimesed,
hoolimata rahvusest, said seda kaasa laulda – läti, eesti, ladina või mõnes
muus keeles. Palvus on sündmus, kus kaovad piirid keelte ja rahvuste vahel,
Jumal ei küsi, kas laulavad eestlased, lätlased või muud rahvad. Tema on kohal
seal, kus kaks või kolm tema nimel koos on.

Palverännaku lõppedes võis igaüks kõnelda
oma muljetest, elamustest, leidudest. Ka need, kes ei öelnud midagi, rääkisid
elavalt oma silmade säraga – igaüks oli midagi leidnud, midagi erilist kogenud,
saanud midagi koju kaasa viimiseks.

Viimane palvus ühendas veelkord kõik hääled
ja meeled, sidumaks tugevamalt seda, mis nädalavahetusel seotud sai –
osadustunnet. Jagatud mõtted ja koos lauldud laulud jäid helisema
palverändurite meelde ja hinge, meenutamaks seda, et oleme üksteisel olemas,
kuhu me ka ei läheks ning alati võib Jumal meid kord taas kokku tuua. Võib-olla
koguni järgmisel aastal Lätis.

Pia Paris

Üks kommentaar artiklile “Palved ja laulud tõid kokku Pärnusse”

  1. Külaline ütleb:

    Tahaks ka palvetama tulla:D

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)