Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Palve on vägev ja imeline, samas vastuoluline

02.05.2018 | | Rubriik: Jutlus

Kui keegi teie seast kannatab kurja, siis ta palvetagu! Kui kellelgi on hea meel, siis ta laulgu tänulaule! Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks.
Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks! Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda.
Jk 5:13–16

Ma ei mäleta, millal ma esimest korda vaatasin teatrietendust „Viiuldaja katusel“. See on väga tõsine ja mõjuv lugu ilusa muusikaga ning jätab hinge jälje, mis tuhmub ajaga, ent ei kao.
Kohati mälus tuhmunud, aga mitte kadunud on ka see episood, kus Tevje istub ja räägib oma Isaga. Me oleme harjunud mõtlema palvest kui millegi palumisest. Meil on meieisapalve, mille Issand ise õpetas. Meil on palveraamatud, kust leiame suurte palvetajate kohaseid palveid, ja meil on pühapäevane kirikupalve, millel on oma struktuur, et keegi või miski meie palvest välja ei jääks.
Ka Tevje palus. Oli see nüüd lehm või hobune, ei mäleta, mõlemad on tänapäevalgi kallid loomad, omal ajal sõltus neist inimese heakäekäik rohkemgi kui praegu. Aga loomal oli midagi viga ja tema pärast oli vaja Jumala poole pöörduda. Ja siis väimeespoeg. „Ta on hea poiss, talle oleks väga õmblusmasinat vaja“ – või midagi sellist. Mäletan oma üllatust, kui ühes üsna järgmises stseenis võriseski õmblusmasin. Siinkohal meenub, kuidas professor Saag kunagi ütles: juudile on Jumal nagu karjapoisile taskunuga.
Aga võib-olla ongi nii õige. Mida meie maine isa arvaks, kui me suhtleksime temaga üksnes kindlaksmääratud vormelite abil? Sest jah, palve on meie vestlus Jumalaga, aga kas igasugune vestlus kvalifitseerub palveks? Ma ei ole kunagi süvenenud sõnade „palve“ ja „paluma“ kujunemislukku selles mõttes, et kumb oli enne, aga mu meelest on nad liialt seotud. Näiteks, mis asi on tänupalve? Tänu palumine? Ei, see on lihtsalt tänamine. Kas võiks olla ka vestluspalve? Kas ma võin oma Isaga lihtsalt vestelda, ilma et midagi paluksin?
Ma ei küsinud toona, mida professor mõtles, kui taskunuga nimetas. Minu toonane mulje oli, et tegu on millegagi, mis on alati käepärast ja igaks otstarbeks kasutatav. „Oma Jumalaga ma hüppan üle müüri“, nagu psalm (18:30 b) ütleb. Apostel Jaakobus tänases kirjakohas soovitab palvetada igal võimalikul juhul, nii raskustes kui rahulolus, samuti üksteise eest. Kellel on olnud õnnistust, see on palve väge omas elus tunda saanud; imeline on näha seda ka teiste elus. Isikliku tunnistusena võin öelda, et kord on ka minu kehalised haavad paranenud käte pealepanemisest. Palve on vägev ja imeline. Samas üks vastuolulisemaid asju, mida olen kohanud, on olnud just eestpalve teise inimese eest ja seda veel tema juuresolekul. On soojad ja sõbralikud palved, on formaalsed, on pealetükkivad ja haavavad. Inimene on inimene ja võib-olla iga kord ei mõtle sellele, et sõna on relv.
Haritud kristlane on viisakas, ta teab, et ligimesele tuleb andeks anda. Ta ei ütle, et „Tuliseid süsi sadagu nende peale, kukuta nad sügavatesse aukudesse, kust nad ei saa üles tõusta!“ (Ps 140:11) või „Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut“ (Ps 137:9). Ometi on ka need palved, õieti pikemate palvete osad. Esimene omistatakse kuningas Taavetile, teine on osa Nutulaulust Paabeli vangipõlves, sellestsamast, mille Boney M omal ajal kuulsaks laulis. Ma ei hakka siinkohal arutlema selle üle, kellel oli raskem, kas Paabelisse vangipõlve viidutel või Eestist küüditatutel. Ahastus ja südamevalu on alati ahastus ja südamevalu.
Headel päevadel oskame kõik rõõmustada ja mõnikord tuleb isegi pähe tänulik olla, tänulaule laulda. Millest me aga räägime oma Isaga siis, „kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle!“ (Kg 12:1). Kas me üldse räägime? Kas me piirdume sõnatute ohkamistega või pöörame Jumalale selja? Ilmselt erinevad vastused inimeseti, ometi kuuleb Jumal kõike, ka meie vaikimist. Ja näeb ära, kuidas me kasutame oma võimalust temaga vestelda: kas me tegeleme iseenda hädast pääsemisega või keskendume tule ja tõrva soovimisele sellele inimesele, kes meile häda kaela tõi. Jumal ei armasta meid selle pärast vähem, tema teab nagunii, millised me oleme. Muidu ei oleks meile lunastust vaja. Küsimus on hoopis selles, milleks me kasutame oma võimalust ja eesõigust Isaga rääkida.
Aga kui ma meenutan oma esimest taskunuga, siis ma vist ei raatsinud tükk aega temaga midagi lõigata, lihtsalt istusin, imetlesin, soojendasin teda pihus ja mõtlesin, kui eriline ta on ja küll on hea, et ta mul on …

Kytt,Merike2014

 

 

 

 

Merike Kütt,
vanglate peakaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)