Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Palve ja usk

18.02.2016 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Palve ja usk on omavahel tugevalt seotud. Palve tähendab inimese kõnelust Jumalaga ja usk tähendab inimese seotust Jumalaga ning usaldust oma Päästja vastu. Pole mõtet paluda Jumalat temasse uskumata, mingi usukübe peab inimese hinges siiski olema, et palvetada. Usk ilma palvetamiseta aga tähendab loobumist Jumalaga kõnelemisest, mida Jumalasse uskuv inimene ei tohiks teha.
Vahel on esmalt palve ja sellele järgneb usk. Nii juhtub tavaliselt siis, kui inimene oma eluraskustes pöördub Jumala poole ja otsib palves abi. Inimesed palvetavad tegelikult rohkem, kui oskame arvatagi. Suur osa meid ümbritsevatest inimestest on elu kriisisituatsioonis palvetanud. Palve on võimalus kogeda Jumala abi. Kui palvetada ja seejärel tunda, et Jumal on aidanud, siis võib sündida inimeses usk.
Vahel sünnib aga enne usk ja kui inimene on selle usu saanud, siis on üks esimesi asju, mida ta teeb, pöördumine Jumala poole ja palvetamine. Palvetamise kaudu võib kogeda, et usk on õige ja et usk kannab elus.
Jumal kuuleb kõigi inimeste palveid siin maailmas. Palvetamine on meie võimalus lahendada nii oma eluprobleeme kui ka muuta maailma. Eestpalve teiste inimeste eest on üks viise kanda hoolt oma lähedaste eest. Hea on teada, et on keegi, kes palvetab meie eest Jumala poole. Palvetada võime oma kiriku ja kodumaa eest, et Jumal oleks meid varjamas ja juhtimas.
Kaido Soom

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)