Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Palve ja usk

22.02.2010 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Eeloleva pühapäeva tekstides astub Kristus otsesesse võitlusesse saatana enda käsilastega. Prohvet Eelija radu järgides on Ta koos oma jüngritega teel Tüürose ja Siidoni aladel. Üks Kaanani naine palub teda kurja vaimu käes vaevleva tütre pärast. Tema püsivus oma palve esitamisel saavutab eesmärgi. Naise lakkamatu palve ja kindel usk võivad olla ka meile kinnituseks ja eeskujuks. Palves kõlavad lauliku sõnad: «Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust» (Ps 25:6).
Jeesus ei peida end inimeste ja nende murede eest. Kurja poolt vaevatud lapse ema, kes ei kuulu tõotatud rahva liikmete hulka, üksnes ei palu, vaid hüüab appi Jeesust: «Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.» Esimesele palvele vastab Jeesus, et ta on tulnud vaid Iisraeli soo kadunud lammaste juurde. Naine ei lõpeta siiski oma anumist. Iisraellased peavad end Jumala lasteks ja paganaid koerteks või nende kutsikateks. Naine ei lase end Jeesuse esmasest selgitusest segada, vaid palub Jeesuse sõnast lähtuvalt abi oma tütrele. Kui võiksime aimata piiri, millest Jumala rahva kadunud lastele suunatud arm kandub kõigile neile, kes Teda vaimus ja tões kummardavad, siis selle sündmuse osalised võivad olla sellise hetke tunnistajad. Issand ei saa teisiti, kui aidata ema ja imestada tema usu üle. Sellel hetkel paraneb ka tema tütar. Issanda õnnistavad käed toovad talle abi.
Anti Toplaan

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)