Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Palve ja usk

04.03.2020 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Ees ootab paastuaja teine pühapäev, mille ladinakeelne nimetus Reminiscere („tuleta meelde“) on pärit 25. psalmist: „Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest!“ Need on palvesõnad. Alandudes palvele usume ja loodame, et Jumal kuuleb meid, et ta ei ole meid unustanud ja tunneb meile kaasa. 

Me palume, et ta tuleks meie hädade ja haiguste, usu ja kahtluste, lootuse ja lootusetuse keskele ning juhiks meie elu. Palveid on erinevaid, aga neid ühendab soov kohata armastavat ja hoolivat Jumalat.

Palves kohtame oma usu allikat. Usu puhul ei ole küsimus meie võimetes ja suutmises, vaid me usume Jumala võimetesse ja võimalustesse ning paneme oma lootuse temale. Usus tuleb Kristus meile lähedale, meie ellu – see on jumaliku armastuse puudutus. 

Apostel Paulus kirjutab: „Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:8). Ristil ei näe me armastuse idüllilist palet, Kristuse rist avab meile armastuse sügavama, kannatava ja ennastohverdava olemuse. See armastus näitab, et Jeesus on meid meeles pidanud, et ta ei ole unustanud ühtainustki meist, ka kõige väetimat. 

Hoides pilku Kristuse ristil on meil lootus ka oma eluraskustes, kannatused ei vii meid armastusest eemale, vaid lähemale, kirgastades meile selle jumalikku olemust. 

Tiina Janno

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)