Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Palve ja usk

15.03.2019 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Tõsine palve on alati ühtaegu usutunnistus. Palvetades usun ju, et Jumal on olemas, kuuleb mind ja vastab. Seepärast kuuluvad palve ja usk olemuslikult kokku. „Aga ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad“ (Hb 11:6).
Kuid palveks on tarvis ka julgust. Kui Mooses saadeti Egiptuse vaarao juurde, et too laseks Iisraeli rahval minna, ütles Mooses kohkununa: „Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde?“
Jah, selle maailma vägevate juurde pelgame meiegi minna, ent millele toetudes söandame kõnetada teda, kes valitseb kogu universumi üle? Teda, kes ütleb: „Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest“ (5Ms 32:39)?
Jumalat saame palves kõnetada üksnes seetõttu, et tema on enne kõnetanud meid. Veel enamgi: „Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:8).
Just selles armastuses avaneb Jumala süda meie palvetele, sest „kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud“ (Rm 5:10). Ole siis julge uskudes paluma!
Marek Roots

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)