Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Palve aitab emakeelt elavana hoida

26.10.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Misjonikeskus, Eesti Piibliselts ja Eesti Evangeelne Allianss algatasid koostöös Rootsi misjoniorganisatsiooniga Ljus i Öster 2005. aastal projekti «Hõimurahvaste aeg».Möödunud aastal andis projekti toimkond välja värvipiltidega ajakirjalaadse projekti tutvustava trükise. Infolehte trükiti 3000 eksemplari, neid on jagatud kõikidele kogudustele, projekti toetajatele, annetajatele ja misjoniüritustel. Arvan, et infolehe trükiarv on liiga väike, ja minu sõnu kinnitab Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson.
Loen trükisest teksti: «Kõik on täpselt kavandatud, kõik on omal kohal, kõik on kavandatud harmooniliselt omavahel sobima. Loomine on nagu sümfooniaorkester, milles igal instrumendil on oma partii, ning koostöös teiste instrumentidega saavutatakse helid.» Nii kirjutab maailma loomise kohta poeetiliselt Mark Nelson.  
Loen neid lauseid mitu korda. Heigo Ausmehe reisist hantide juurde leian read: «Misjoni eesmärk väikerahvaste juures on õpetada inimest läbi Kristuse oma juuri leidma, taasavastama oma rahvakultuuri ning selle üle uhke olema. Usun, et Kristus sobib igasse kultuurikeskkonda…»
Uurin trükise keskel avaldatud maakaarti koos infokastikestega ja tekkinud küsimustele leian vastuse just kahest eespool kirjutatud lõigust. Miks on vaja rahvale, keda on vähem kui pool miljonit või koguni 10 000 nagu mansisid, vepslasi ja saame, ning kellest veel väiksem osa kõneleb emakeelt ja viljeleb loodususundit, üldse emakeelset jumalasõna?
Küsimus on ränkraske. Vastused on siinsamas infolehe tekstides ja piltides, kas või Jüri kirikuaias eestikeelsele Piiblile püstitatud mälestusmärgis. Võime ju meie mõnekümne aasta pärast tähistada pühakirja ilmumise 300. aastapäeva.
Adun taas, kui suur tähtsus on kirjutatud jumalasõnal meie väikese rahva kestmisel olnud. Hindamatu. Ajalugu on kõigist karmidest aegadest hoolimata olnud meie vastu armuline.
Aga mitte meie sugulasrahvaste liivlaste, saamide, vepslaste, manside, hantide, karjalaste, komide, maride, udmurtide ja mordvalaste vastu. Meie eesõigus ja ehk ka kohustus on neid mitte unustada, vaid aidata. «Meil on selleks potentsiaali,» ütleb Bärenson.
Jaan Bärensoni sõnul ongi infolehe eesmärk teavitada inimesi, miks projekt vajalik on ja mida tehakse. Ka on välismisjonist Eesti ajakirjanduses vähe juttu. Nii saavad ka piiblitõlke- ja misjonitöö toetajad teada, mille heaks raha läheb. Eesti Piibliselts on Ühinenud Piibliseltsidele sel aastal piiblite tõlkimiseks üle andnud 5000 dollarit ja kahel eelmisel kokku 9000 dollarit.
Soome-ugri keelte vahel on sugulus, meil on ühiseid huvisid ja suhtumisi. Praegu õpib Tartu ja Tallinna ülikoolis udmurdi ja mari üliõpilasi, sugulasrahvaste seas töötab legendaarse keeleuurija Paul Ariste (1905–1990) õpilasi, kristlastena tunnistame me ühist usku. Jumal on loonud igale rahvale oma keele, et seda hoida ja harida. Jaan Bärenson meenutab üht Paul Ariste juttu viimasest kamassi keelt kõnelnud vanast naisest, kes vastanud küsimusele, kuidas ta üksi on suutnud emakeele alal hoida, et ta palvetas emakeeles.
Palvetagem siis meiegi, nagu on kirjas infolehega kaasasolevatel järjehoidjatel, et soome-ugri rahvad leiaksid uue identiteedi Kristuses, leiaksid töötegijaid oma rahva seast, võiksid lugeda jumalasõna emakeeles jm eest.
Sel aastal ilmub uus projekti tutvustav infoleht.

Rita Puidet

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)