Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Paluge!

11.05.2007 | | Rubriik: Jutlus

Tänane kirjakoht räägib palvetamisest. Igal
inimesel on oma suhe palvetamisega. Mõni veedab palves Jumala ees tunde, teine
palvetab igal hommikul ja õhtul, kolmas jälle palub Loojat vaid siis, kui elus
midagi lahti on. Suurel osal inimestest on palvetamisest mingi kogemus. See,
kas Jumal teeb meie palvete järgi, ei sõltu sellest, kuivõrd hästi me oskame
palvetada või kui ilusaid sõnu me teeme. Jumal on ikka see, kes näeb inimese
südamesoppidesse ja kellele on kõik teada. Palve on pigem märguand Jumalale
sellest, et Ta on meie jaoks oluline ja et me arvestame Tema tahtega.

Palvetades ärge lobisege nii nagu
paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.
Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb,
enne kui te teda palute! Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa, kes sa oled
taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu
taevas, nõnda ka maa peal! Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna
meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Ja ära
saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! [Sest sinu päralt on riik
ja vägi ja au igavesti. Aamen.

Mt 6:7–13

Tänane kirjakoht räägib palvetamisest. Igal
inimesel on oma suhe palvetamisega. Mõni veedab palves Jumala ees tunde, teine
palvetab igal hommikul ja õhtul, kolmas jälle palub Loojat vaid siis, kui elus
midagi lahti on. Suurel osal inimestest on palvetamisest mingi kogemus. See,
kas Jumal teeb meie palvete järgi, ei sõltu sellest, kuivõrd hästi me oskame
palvetada või kui ilusaid sõnu me teeme. Jumal on ikka see, kes näeb inimese
südamesoppidesse ja kellele on kõik teada. Palve on pigem märguand Jumalale
sellest, et Ta on meie jaoks oluline ja et me arvestame Tema tahtega.

Palvetamine on normaalne tegevus. Kui
inimesed saavad omavahel hästi läbi, siis nad vestlevad üksteisega. Kui aga
teise inimesega enam ei räägita, siis on midagi väga korrast ära. Ka Jumalaga
on nii. Kui räägime Temaga – palvetame, siis on meie suhe Temaga korras. Kui
aga unustame palvetada, siis oleme Jumalast eemaldunud.

Jeesus õpetas palvetama Meie Isa palve
sõnadega. See on nn musternäide palvest, kuidas lühidalt oluline ära öelda.
Võime ikka selle palve sõnadega Jumalat paluda, aga ka selle eeskujul oma
vabalt loetavaid palveid luua.

Jeesuse poolt rahvale eeskujuks toodud Meie
Isa palve esimene palve on «Pühitsetud olgu Sinu nimi». See ei olegi
õigupoolest palve, vaid inimese siiras austus Jumala vastu. Inimene usaldab
siin kõik Issanda kätte, kes on püha. Oleme ristimise läbi liidetud Jumalaga ja
nii võime olla Tema lapsed, Tema koguduse liikmed pühade osaduses. Nii tuleme
palves oma Isa ette, kelle käes on kogu meelevald.

Palve «Sinu tahtmine sündigu» on vaid
eelneva kinnitus. Me ei mõista elus paljusid asju. Me ei tea ka seda, mis on
hea ja mis on halb. Vahel võib mõni tegelikult halb asi näida esmalt heana ning
hea asi pahana. Tihti on nii, et alles pika aja möödudes suudame eluolukordi
õigesti hinnata. Vahel raskuses olles arvame, et Jumal karistab meid, aga
hiljem, kui raskus on ületatud, mõistame, et tegelikult oli antud probleemist
ja selle ületamisest meile elus palju kasu. Kui mõelda, et Jumal on meie Isa,
siis peab Isa lapsi ka kasvatama ja karistamagi, vaid nii kasvab lapsest õige
inimene. Vahel läheb elus vaja ka raskusi. Jumal näeb asju teisel viisil kui
meie. Tema silme ees on tervikpilt ja Tema suudab otsustada, mida vajame oma
elus kõige rohkem. Seepärast kõlabki teine palve: «Sinu tahtmine sündigu.»

Vahel arvavad inimesed, et Jumala ette võib
tulla vaid eriti suurte ja tähtsate asjadega nagu elu mõtte otsingute ja
igaviku küsimustega. Tegelikult võib Jumala ette tulla ka igapäevaste
eluolukordadega – seda õpetab meile palve «Meie igapäevast leiba anna meile
tänapäev». Me läheme Issandale korda kogu oma eluga, nii suurte kui ka väikeste
muredega, ja meil on õigus kuulata Tema arvamust, paluda Tema abi. Jumal kuuleb
kõike. Tema hoolib meie igapäevasest elust.

Järgmine palve palub andestust
võlgade-eksimuste pärast. On loomulik, et iga inimene oma elus eksib. Keegi
meist ei ole veatu, igaühel on oma puudujäägid. Siiski on eri asi, kas inimene
lepib oma puudustega ega tee midagi nende ületamiseks, või püüab end muuta. Üks
Lutheri keskseid mõtteid oli idee püsivast meeleparandusest ja igapäevasest
uuestisünnist. Kristlane peab iga päev meelt parandama, iga päev püüdma olla
parem kui eile. Selleks palume Jumalalt andestust. Palvega liitub aga lisand:
«Nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.» Selleks, et saada andeks, on vaja
ise osata teistele andeks anda. Oleks ju imelik loota, et Jumal andestab meile,
kui meie ise teistele andeks ei anna. Nii tehes oleksime variserid, kes
mõistavad teised hukka ja loodavad oma õiguse peale. Vaid teistele andestades
saame täieliku andeksanni. Seega, palve kutsub meid üles oma elu muutma ja
parandama.

Palve, milles palume: «Ära saada meid
kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast», on samuti vajalik. Kõik pahateod
saavad alguse kiusatusest, aga selles palves palume, et suudaksime vältida
olukordi, kus kiusatused on nii suured, et neile on raske vastu panna. Palume,
et Jumal ei paneks meie õlule liiga suuri raskusi.

Meie Isa palve on palve, mille eeskujul
võime alati Jumala poole pöörduda. Palves võime usaldada Issanda kätte kogu oma
elu. Jumalale võime rääkida elu suurtest ja väikestest asjadest. Loojalt võime
saada iga päev tuge ja abi. Palves võime paluda andestust ja loota, et suudame
elada oma elu paremini ja pühamini. Palve on kristlase  jaoks jõud, mis kannab meid läbi elu. Mida
suuremad on meie elukogemused, seda rohkem võime mõista, et siin maailmas on
tegelikult kõik Jumala kätes ja Tema ette võime tulla kõigi elu oluliste
asjadega. Mida rohkem on meil elukogemust, seda rohkem õpime väärtustama palve
jõudu, lootmist Issandale, kelle käes on meie elu.

Image
Kaido Soom
,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)