Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Palju õnne 90. sünnipäevaks, armas Eesti Kirik

02.01.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Õnnitlen ja tänan ajalehe Eesti Kirik peatoimetajat, toimetuseperet, sihtasutuse nõukogu esimeest ja nõukogu, kolleegiumi, kõiki autoreid, kaastöölisi ja lugejaid kirikulehe 90. sünnipäeva puhul alanud aasta juhtsõnaga «Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi!» (Ps 73:28). Teil, õieti meil, on täita vastavalt ajalehe põhikirjale olulised ülesanded. Nimetan neli esimest:
• selgitada kiriku- ja ühiskonnaelu küsimusi ajalehe lugejatele (EELK liikmetele ja kõigile kristlikust meediast huvitatutele), lähtudes EELK põhikirjalistest ülesannetest;
• kasvatada rahva vaimsust, külvata halastust ja lepitust;
• aidata kaasa kristliku usuelu süvenemisele;
• olla mõttevahetuse kanaliks teoloogilistes ja kirikuelu küsimustes.
Iseseisva vaba rahvakiriku asutamine 1917. aastal ja kaks aastat hiljem kiriku põhikirja vastuvõtmine tõstis päevakorrale ka kiriku häälekandja väljaandmise küsimuse. Kiriku ja riigi olukord on mõneski mõttes tänapäeval sama mis toona. Üksmeelele jõudmine õnnestub meil siis, kui ähvardab reaalne oht.
Kaks ajalehte – Meie Kirik ja Protestantline Ilm – esindasid kahte äärmust: üks alalhoidlikku ja teine liberaalset suunda. Suurem osa vaimulikest ja kiriku liikmetest ei kuulunud kumbagi rühma. Selleks, et hoida kirikut keskteel, oli vaja kolmandat lehte. Nii sündis 1924. aasta alguses ajaleht Eesti Kirik, et ühendada kiriku pere.
See ülesanne polnud kerge. Peatoimetaja prof H. B. Rahamägi sõnastas ülesande nii: ««Eesti Kirik» tahab terve Eesti ev-luteri kiriku ühendajaks ja koondajaks saada; ta seisab täiesti positiivsel evangeeliumi alusel; ta tahab kartmata tõe teenistuses seista. — Temale on tähtsam kõige pealt usuline elu ja siis usuline õpetus …» Kesktee taotlemine tõi kaasa kokkupõrked nii konservatiivide kui ka liberaalidega. Kriitikale vaatamata oli praost Aunver kahe maailmasõja vahelise perioodi kõige staažikam Eesti Kiriku toimetaja.
Viimase 90 aasta jooksul oleme üle elanud küüditamisi, maalt põgenemist ja okupatsioone. Kirik on kannatanud sisemiste ja väliste vastuolude all. Kirikuleht on aga ilmunud järjepidevalt – tõsi, mitukümmend aastat olude sunnil välismaal, sest kodumaal oli võõrvõim, kes kartis kirikut ja kirjasõna. Vabamate aegade tulles tegin konsistooriumi kirjastus- ja pressiosakonna juhatajana juba 1988. aastal, kui mäletan õigesti, ettepaneku taastada ajaleht Eesti Kirik ja esitasin toonase Põltsamaa koguduse õpetaja Joel Luhametsa lehe toimetajaks.
4. märtsil 1990 ilmuski ajalehe Eesti Kirik esimene number võimsa trükiarvuga 20 000. Tänu vabamatele aegadele muutusid kiriku olud. EELK liikmete arv suurenes, alustasime tööd raadios ja televisioonis. Saime jagada suurel hulgal piibleid. Oli tohutu ootus ja lootus. Nüüd, ligi veerandsada aastat hiljem on kirikulehe ülesanne ikka sama: kuulutada evangeeliumi ja ühendada kirikurahvast. Nii nagu kahekümnendatel aastatel, on ka tänapäeval võitlus õpetusküsimuste ja kirikukorralduse üle muutunud üha teravamaks. Eesti Kirik peab hoidma kiriku ühtsust. Kui teised väljaanded saavad rõhutada erinevusi, olgu õpetusküsimustes või kirikupoliitikas, siis Eesti Kirik saab julgustada ja kajastada kogudustes toimuvat.
Praegune peatoimetaja Sirje Semm on jätkanud lehe algset suunda. Ta on läbi aegade kõige pikaaegsem peatoimetaja! Kerge see ei ole olnud, aga elus ei saa keegi vältida vastuolusid. Muidugi on kahju, kui üks või teine õpetaja teatab protestiks lehe tellimise lõpetamisest. Vaatamata kõigele soovin, et Eesti Kirik oleks avatud ka diskussioonideks.
Minu arvates me ei vaja kirikuvalitsuse propaganda lehte. Lugejatel ei maksa pahandada selle üle, kui ei saa nõustuda kõigega, mida kirjutatakse. Küll toimetus teeb oma tööd. Täielik tõde on ainult Piiblis. Oluline on meie usk ja otsimisvalmidus, millele alanud aasta usuaastana meid kutsub.
Eesti Kirikule õnnistatud 90. sünnipäeva aastat ja jõulist viimast kümnendit kuni sajani.

 

 

 
 
Tiit Salumäe,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)