Esileht » Arvamused » Kolumn »

Paljastavad prillid

18.03.2009 | | Rubriik: Kolumn

Vene mees hakkab Jaapanist koju lendama. Enne seda läheb ta ühte suveniiripoodi ja küsib müüjalt: «On teil midagi sellist, mida mitte üheltki maalt ei saa?» Müüja noogutab ja ulatab mehele päikeseprillid. Mees paneb prillid ette ja oh imet – ümberringi on kõik inimesed paljad. Mees rõõmustab ostu üle ja küsib, kas prillidele kehtib ka garantii. Müüja vastu, et kaks aastat.
Mees kannab terve lennusõidu oma uusi prille ja naudib vaadet. Koju jõudes avab ukse, ikka prillid ees. Näeb oma naist koos võõra mehega, mõlemad paljad. Võtab prillid ära – ikka paljad. Paneb tagasi – ikka paljad. Lõpuks mees vihastab: «Paljad! Öeldi ju, et kaheaastane garantii.»
See lugu meenub mulle siis, kui kuulen räägitavat sõnavabadusest kui demokraatliku ja vaba ühiskonna lakmuspaberist, igaühe võõrandamatust õigusest oma arvamusele ning «uurivast» ja «sõltumatust» ajakirjandusest kui niisuguse ideaalühiskonna valvekoerast. Igal hommikul unerähma silmist pühkides võime tänada Kõigeväelist Meediat, kes pakub meile paljastavaid päikeseprille ja teeb meist nägijad.
Mõne aja eest tekitas paksu verd Eesti Kiriku toimetuse otsus lõpetada ajalehe võrguväljaandes kommentaaride avaldamine. Üks tuntud literaat ja lavastaja teatas seepeale koguni oma EELKst väljaastumisest, sest ta ei suutnud taluda, et «algklasside seinalehe» toimetus tsenseerib «avara ja sügava silmaringiga inimeste» kommentaare, mis paljastavad «preestrikeste» ja «kirikuvürstide» rumalust ja kitsarinnalisust.
Ka mina ootan kirikulehelt ausa ja avameelse diskussiooni arendamist. Ka minu arvates võiks kirik olla kooslus, kus inimene võib väljendada oma seisukohti ning jääda eriarvamusele. Kuid sõnavabaduse sildi all ei tohiks hakata ruulima pealtnägijad ja ärapanijad.
Tsensuur peaks algama inimesest endast: «Inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi» (Mt 12: 36–37).
Dietrich Bonhoeffer arutleb: «On teatud liik halba rahuldustunnet teada, et igaühel on oma nõrkused ja vead. Mulle on suhtlemisel ühiskondlike «outcast’idega» – «paariatega» – ikka ja jälle silma torganud, et nende jaoks on umbusaldus määravaim motiiv kõigi teiste inimeste üle otsustamisel. Iga lugupeetud inimese isegi kõige isetumat tegu kahtlustatakse juba ette. Muide, selliseid «outcast’e» leidub kõigis ühiskonnakihtides. Nad otsivad lilleaias üksnes sõnnikut, millel lilled kasvavad. /—/
See on nii, nagu tuntaks ilusat maja alles siis, kui ollakse kõige sügavamast keldrist leidnud ämblikuvõrgud, või nagu võiks head näidendit hinnata alles siis, kui ollakse näinud, kuidas näitlejad kulisside taga toimetavad. Sama asjaga on tegemist ka siis, kui viimase 50 aasta romaanid peavad oma tegelasi alles siis õigesti kujutatuks, kui neid on kirjeldatud abieluvoodis, või kui filmid peavad oluliseks lahtiriietumisstseene. Rõivastatut, kaetut, puhast ja siivsat peetakse juba ette võltsiks, lahtirõivastatuks, ebapuhtaks, ja sellega antakse tunnistust üksnes iseenda ebapuhtusest. Umbusk ja kahtlus kui põhihoiak inimeste suhtes on alaväärsete mäss.»
Mõnda aega võivad paljastavad prillid teha elu huvitavaks. Küll oleks põnev heita pilku kiriku või poliitika kulisside taha ning kaevata välja kaasinimese hingesoppidesse peidetud ämblikuvõrgud. Kummatigi pole kindel, kas me omaendi loodud tõehetki ise taluda suudame – võib-olla tahaks pärast paljastavad prillid garantiiremonti viia. Ei tea, kas võetakse?


Marko Tiitus

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.
(1Pt 5:7)