Esileht » Arvamused » Arvamus »

Painduda pesema teiste jalgu

01.06.2011 | | Rubriik: Arvamus

Esimene tunne, mida mäletan eredalt, kui kolisin Soome ja asusin Rinnekotis tööle, oli puhkus. Pingelangus. Tundsin, et 20 aasta järel saan nüüd lõpuks ometi puhata. Nii käisin talvel iga päev looduses ja tegin fotosid ning mul oli aega tegelda iseendaga.
Hooldaja töös olid kõige raskemad esimesed päevad, kus pidin hoidma sügava liitpuudega hoolealuseid. Esimesel päeval läks süda pahaks ja nutt tuli peale, et mine või Eestisse tagasi, sest ma ei ole võimeline sellist tööd tegema. Aga kolmandal päeval juba harjusin ning nüüd on nad kõik omased ja armsad.
Päris korralikku võitlust tuli pidada oma egoga. Mul oli alguses piinlik tunnistada, et mina – koolitatud inimene – pesen nüüd hoolealuste pepusid ja pistan neile lusikaga putru suhu. Kollektiivis tahtsin ikka sageli esineda ja näidata, et «mina tean!» ja «mina tegin nii» ja «aga mina…».
Raske oli leppida sellega, et kõige parem olen siis, kui jätan oma «tarkused» taskusse, võtan esile vaid oma tegeliku mina ja kuulan ning panen tähele seda, mida minult töötajana oodatakse.
Veidi umbusklikult suhtusin sellesse, kui minult ei oodatudki, et pean olema universaalne inimene – teadma ja tegema kõike. Eriti kummalisena aga tundus see, et üks mu soomlasest töökaaslane sai juhtkonnalt suulise noomituse selle eest, et viibis tööl tunnikese üle oma vahetuse aja. Täiesti vastupidine sellele, mida olin Eestis kogenud – töötamine üle seadusega ettenähtud aja kuulus Eestis hea töötaja maine juurde.
Rinnekotis töötab lisaks soomlastele mitukümmend eri kultuurist ja eri religioosse taustaga inimest. Ainuüksi meie väikses osakonnas on esindatud Peruu, Boliivia, Nigeerias, Filipiinide, Eesti ja Soome kultuur. Igal inimesel on kaasas oma lugu, oma uskumused ja veendumused. Ei ole kerge leida ühist keelt ja sujuvat meeskonnatööd, kui töökultuurid on erinevad. Samas on see minule huvitav väljakutse ja tolerantsust kasvatav.  
Kõigega harjumine võttis aega umbes kaks aastat. Nüüd tean, et soovin tegelikult töötada inimestega just rohujuure tasandil, mitte tegelda seaduste ja paberitega ning otsuste tegemisega, nagu sotsiaal- ja personalitöötajana olin varem Eestis teinud. Minul oli pikk tee selleni, et painduda pesema teiste jalgu, et rõõmu ja armastusega teisi teenida.
Töötajana ja erivajadusega lapse vanemana kogen Rinnekotis, et olen turvalises süsteemis. Ma ei ole siin üksi! Võin lasta end vabaks ja vajadusel lasta teistel ennast kanda. Täiskasvanud lapse vanemana ei ole mul enam kohustusi oma lapse ees. On vaid õigus kaasa rääkida ja avaldada seisukohti oma erivajadusega lapse elukvaliteedi parandamises. See on vabastav. Kuigi sageli leian endas ikka veel süütundeid: kas mul on ikka sellele kõigele õigus?
Olen sageli mõelnud, kui kaua läinuks veel aega ja kas ma üldse Eestis edasi elades oleksin jõudnud leerikooli ning aktiivseks kiriku liikmeks. Ei tea.
Südames unistan, et õpin ja töötan veel mõnda aega siin, Soomes, ning siirdun siis tagasi Eestisse. Ehk mul oleks siis midagi anda Eestile ja teha Eesti heaks. Minu hea sõbranna, kes samuti töötab nüüd Rinnekotis, ütleb: «Mida kauem oled Eestist ära, seda raskem on sinna tagasi minna.» Ei tea.

Anneli Tamme
,
hooldaja Soomes, erivajadustega poja ema

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)