Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Päikeseline hommik

21.12.2016 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Jõulualtar Haapsalu toomkirikus. Arvo Tarmula

See oli väga ammu. 1950. a 1. detsembri hommikul lumine künka külg lausa kiirgas. Iga lumehelves sätendas päikese käes kõikvõimalikes värvides. See pilt on jäänud mu mällu ja mõtlen sageli ning elan uuesti seda läbi. Näen 15aastast poissi välja vaatamas meie varjupaigaks olnud sahvri kolmeruudulisest aknast.
Selles hetkes oli taandunud kõik valu, mis oli hinges kuhugi Siberi kaugusesse kistud isa ja laiali pillatud pere pärast, ning hirm, et meid võidakse tabada, sest pisut üle kuu aja eest olime seisnud Nõukogude sõduri automaaditoru ees, kuid Jumala ime läbi pääsenud.
Kirjeldatud elamus, nii kaugel ja nii lähedal, ärgitab küsima: aga jõulud, kas on see minevik või tulevik? Paljudele võib see olla minevikumälestus. Oli kord, aga mitte enam. Mina kogen, et mida enam see ülev pilt mu silmades sätendab, seda sagedamini ma küsin, kas kõik kaunis ja eriline on ainult seljataga. Ei, veelgi erilisem ja kaunim on ees. Mitte ainult jõulupüha ootuses, mis siis ühel hetkel minevikuks saab, vaid Jumala pühaduse hiilguse täiuslikuks saamises.
Kas tõesti silmad saavad seda näha? Jah, kindlasti! Aga sinu silmad? Või ei ole sul aega sellele mõtelda? Ometi on just praegu kõige õigem aeg mõtelda, on advendiaeg. Kuidas saaks jõulud tulla sulle, kui sa pole ette valmistatud? Kuidas saaks Jumala tulevik, tema igavik tulla sulle, kui sa pole ette valmistatud?
Kas paljudele närviliseks tegev ootuse aeg? Ent milline saab olla täitumine, kui oled rahutult mures? Sa mõtle, mis sind rahutuks muudab. Kas jõulud saaksid ka sulle olla Rahu Tooja maailma tulek? Mõtle temale ja anna sinusse tungivad rahutuse värinad ära endast, tema kätte. Pidin seda õppima juba poisikesena.
Siiski ei ole siiani see kunst mulle täielikult selgeks saanud. Kuid ikka ja jälle, kui mind nagu maad värisema panevad tõuked tabavad, pean end andma Tema kätte. Tema rahustab need värinad. Ära kurvasta, et see kordub, ja ära nukrusele maad anna, et oled ikka ja jälle õppija. See aeg tuleb, mil täielikult õpetatuks saad, siis kui näed kord seda igavese hommikupäikese kiirgust, mis kõik su ümber sedasi särama paneb, sellisel kombel, kuidas sa seda iialgi enne ei oleks aimanud.
Eenok Haamer,
Mustvee koguduse õpetaja  1963. aastast

Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: «Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!»
Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.
Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta.
Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud.
Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.
Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud. Luuka 2:15–20

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)