Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Paik, kus taevas puudutab maad

31.08.2011 | | Rubriik: Kirikuelu

Tartu Pauluse kammerkoori lauljad pole ainult muusikas andekad, vaid neil on and ka näha, hinnata ja jäädvustada ilu.  Erakogu
Usun, et viibimine paigas, kus taevas on nii lähedal, et puudutab maapinda, saame ka meie, maal elavad inimesed, pisut helgemaks, paremaks, puhtamaks.

Üldtuntud on aga tõde, et  paik, kus maa ja taevas üheks saavad, on horisont, mis end iialgi kätte ei anna. Kui ka terve elu kuluks minekuks talle lähemale, läheb tema ikka eest ära. Või ehk siiski?  
Oli juulikuu viimane pühapäev, kirikus oli eriline õhkkond. Olid leerilapsed ja laulis kammerkoor. Leerilapsi oli seekord vähem kui meie kirikus tavaliselt, vaid 23. Kuid tegemist oli suvise leeriga, siis teadagi ei püsi inimesed linnas. Kellel vähegi võimalust, läheb maale ja naudib suve. Nii tegime ka meie kammerkooriga.
Siinkirjutaja ei ole koosseisuline kammerkoori laulja, kuid sel pühapäeval sain minagi küllakutse Taevaskotta, kus on ühe kooriliikme, Imbi Kaine suvekodu. Kammerkooris on 30 liiget ja koos käiakse juba 11. aastat. Aastas õpitakse esinemisküpseks ligi veerandsada laulu. Selleks käiakse koos vähemalt kord nädalas ja vajadusel tihedaminigi.
Dirigent Anna Humal on kindlal veendumusel, et kui koori sisekliima on terve, inimeste mõtted ühte suunatud ja käed kokku seatud, siis sulanduvad ka hääled rõõmsaks lauluks. Anna sõnutsi teevad osadus palves ja söögilaua taga ainult head. Et tekiks lähedus ja õlatunne, käiakse aeg-ajalt ka peredega üksteisel külas.
Seekordne külaskäik oli tagamõttega jäädvustada looduskaunis paik mitte üksnes mällu, vaid ka paberile. Selleks võeti mindki kui kunstnikku kaasa.
Sealsed inimesed teavad kõnelda, et Taevaskoda on kui tõeline taeva koda, kus põrandaks on muru, seinteks metsamüür ja liivakaljud ning katuseks killuke sinitaevast. Tundub, nagu kellegi võimas nähtamatu käsi oleks koopad  uuristanud, kohati on need kolmemeetrise läbimõõduga.
Loogiline seletus asjale olevat selline, et Ahja jões on allikad ja aastasadade vältel on allikate mõjul tekkinud liivakivikaljudesse sellised imepärased õõnsused. Loodust armastavad inimesed on neid ikka imetlemas käinud, lugusid ja laulegi loonud. Jumala looming on igal juhul imetlusväärne. Kas oskame olla selle ilu eest piisavalt tänulikud?
Ka muusikaand ja kaunid lauluhääled on Jumala kingitus. Imeliselt kõlasid palvelaulud looduses ühises osaduses. Jääb üle ainult imestada, kui mitmekülgselt andekad on inimesed. Tartu Pauluse kammerkoori lauljad pole ainult muusikas andekad, vaid neil on and ka näha, hinnata ja jäädvustada ilu. Kes pliiatsite, kes pastellidega, suutsid nad tabada pitoresksust, jäädvustades Taevaskoja rikkalikke motiive, mis pole kaugeltki kergete killast.
Liivakaljude juurde jõudmiseks tuli matkata läbi ürgse metsa. Siin-seal vanad mahalangenud sammaldunud puud, mida inimkäsi pole puudutanud. Ümberringi vaikus, kanarbiku, seente ja sambla lõhn. Täielik tuuletus, kusagilt kostub rähni toksimist, siin-seal hüplemas mõni linnuke…
Midagi kaunimat ei suudaks keegi meist luua. See on Jumala loodud maailm, mida saame vaid tajuda, sisse hingata, igaüks omal moel jäädvustada ja olla tänulikud.  
Liive Koppel

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)