Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Paik, kus elab rahu

04.01.2017 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga
ruhnu5

Väikese meretaguse saare pisike kogudus kuulab oma hingekarjase sõnu.Jüri Keskpaik

29. detsembri hommikul äratas mind unest telefonikõne Ruhnu reisidelt. Mehehääl küsis, mis kell ma sooviksin, et homme Kuressaare lennujaamast lennuk väljuks. Täpsustasin, kas sain ikka õigesti aru, ja kui kõneleja endale kindlaks jäi, pakkusin veidi segaduses olles välja keskpäeva. Kuigi hiljem selgus, et olin selle lennu ainuke reisija, ei võtnud see mult ära sooja tunnet, mida hommikune kõne äratas. Ükski saar pole mind selliselt vastu võtnud.

Palved kannavad
Ruhnu lennujaamas tervitab mind diakon Jaanus Torrim, hea ametivend ja sõber. Mul on hea meel, et saabun saarele veidi sombusel pilvealusel päeval, mil loodus on oma ehetest loobunud, andes võimaluse saare olemusse süüvida: märkan nüansse rahus, igatsuses ja inimestes.
Saarel on ainult üks küla esmapilgul pisikeste majadega. Hiljem selgub, et ega inimene vajagi tegelikult palju ja väikesed asjad saavad suureks. Muinasjutulise metsa serval on kiviaiaga ümbritsetud tihedalt teineteise kõrval kaks kirikut, nende taga suur tamm. Justkui oleks see parim paik, kuhu ehitada ja kus kasvada.
Veidi vettinud käsipuu toeks, tõuseme mööda kivitreppi künkale, kus asetseb koguduse eelmise õpetaja Harri Johannes Reinu poolt koduks elatud väike hele majake. Õhtul ütleb president Kaljulaid Eesti rahvale, et rahu ja heaolu ei ole kunagi iseenesest mõistetavad. Nende nimel tuleb teha iga päev tööd. Tõesti, maailmas on rahutust, kiirust, kära ja kurjust, mis väsitab ja lõhub südant. Selles paigas tekib tunne, et rahu elab siin. See on olemas, ilma et peaksid keegi olema või midagi tegema. Küllap on need õpetaja Reinu palved, mis kannavad.

Sajandeid sama teekond
Aasta viimasel õhtul kumavad Ruhnu vana puukiriku aknad sooja valgust. Tuul on tõstnud oma hääle üle kalmuküngaste ja sajab paduvihma, kui otsin pimedas kobamisi ukselinki, et pääseda ilma käest. Raske puust uks avaneb ja enam pole tähtis, mis jääb selja taha. Olen kohale jõudnud.
Kirik on valgustatud: küünalde paiste ja puidu paitav soojus. Sajandeid on siia samal viisil tuldud, et kogeda aegade Issanda lähedust, avada oma hing ja anda elu Jumala hoolde. Oma rajale sellel teekonnal asub sellel õhtul siin pühakojas peagi ristitav ja kogudusse vastuvõetav ruhnlane Elvis Kollom.
Paremal asetsevates, hetkel veel tühjades pingiridades on traditsiooniliselt istunud mehed, vasakul naised ja lapsed. Pingiotsi kaunistavad peremärgid. Tutvun ukse ligi istuva Ruhnu Anniga, kes on tulnud appi pühakoda seadma. Altaris teeb viimaseid ettevalmistusi Jaanus Torrim. Vaid kümme minutit lahutab jumalateenistuse algusest ja veidi rahutu vaikus laiutab pühakojas. Ei juhtuks ka midagi, kui jääksimegi kolmekesi, ometi piilume kordamööda ukse poole.

Igale asjale oma aeg
Õuest kostavad hääled ja siseneb Ruhnu rahvarõivaid kandev koguduse liige Jüri Keskpaik oma kahe pojaga, kes ühiselt suure rõõmu ja säraga kirikukella sada korda helistavad, nagu siin kombeks on. Tulijaid on lõpuks paarkümmend, mis on üle veerandi saare püsielanikkonnast.
Väikese meretaguse saare pisike kogudus kuulab oma hingekarjase sõnu, et alles siis, kui inimene oma sisemuses vaikseks jääb, saab ta kuulda Jumala häält. Õhkkond on müstiline ja vaatamata ilmale kestab siin jõuluaeg.
Küllap vaadati neil aasta viimastel tundidel nii siin vanas puukirikus kui ka väga paljudes teistes Eestimaa pühakodades oma südamesse, mõeldi möödunule, loodeti tulevikule, ehk oldi rahul ka olevikuga.
On ju igale asjale antud oma aeg, nagu ütleb Koguja. Ka aeg jalutada tuulistel randadel ja künklikes metsades; aeg märgata nüansse ja mõista, et inimene ei vaja tegelikult palju; aeg ühes kogukonnaga pärimusmuusiku Kairi Leivo imeliselt a cappella lauldud valsiviisi järgi tantsida; säraküünlad käes ilutulestikku vaadata ja olla nii lõputult tänulik.
Mõnikord avab Issand lisaks uksele ka aknad ning täidab paiga, hinge ja inimesed helgusega. Nõnda oli minu esimesel reisil kahe aasta kohtumise ajal Liivi lahe lainetest ümbritsetud Ruhnus.
Kätlin Liimets

Ruhnu koguduse liige Jüri Keskpaik oma kahe pojaga Kätlin Liimets

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)