Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Pähklikoored

31.03.2021 11:1421.12.2023 / Autor: Vallo Kepp / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 31. märts 2021 Nr 13/14 /

Kookospähkel ei ole botaaniliselt pähkel, hoopis mitmekihiline luuvili. Minu esimene lähem kohtumine kookospähkliga leidis aset 1993. aastal Liidia (1917–2012) ja Arvo Mägi (1913–2004) kodus Saltsjö-Boo nime kandvas Stockholmi eeslinnas hommikukohvilauas.

Räästa all pika traadi otsas rippus kahele poole puuritud aukudega must mütakas, mille külge visati aeg-ajalt sinitihaseid. Mõni kannatamatum rasvatihane laskus ka traati pidi alla! Pähkli sees paistis sadade nokajälgedega margariin. Sattusin nähtud pildist vist üleliia vaimustusse, nii et lahkusin hiljem Mägide juurest puuritud kookospähkliga laevale.

Kookospähkel lindude söögimajaks

Liidia ja Arvo Mägi poolt 1993. a kingitud lindude sööginõu.

Mägide pähklikoorest lindude söögilaud mu akna taga Lillekülas hakkab varsti tähistama kolmekümne aasta juubelit. Täie tervise juures tööpostil! Korra arvasin juba, et jäin tast ilma, kui tegin kinnituse nöörist ja vares viis ta eemale aeda pruukosti võtmiseks.

Mind hämmastab kookosekoore vastupidavus, mitte ainult ilma meelevallas akna taga, vaid ka tihti vee all akvaariumikalade varjupaigana. Ei ole juhtunud lugema, kui mitu aastat võib üks pähkel meres ulpida ning ikkagi idanemisvõimelisena püsida. Loodus on varustanud kookospähkli kolme õhema iduaugukohaga, kuhu saab tekitada riputamisaugud. Mõõtsin ka vastastikku puuritud söömisaugu läbimõõduks 4 cm.

Ühel kevadel püüdis tihasest õpipoiss ehitada sinna pesa, kõrreotsad august turritamas. Ilmselt osutus tuuletõmme ja kõigi silme all olek takistuseks ja ehitus jäi pooleli. Olen endamisi mõelnud, et ju seesama tihane ehitas järgmise pesa pühapäeva jooksul postkasti ja esmaspäeval oli üllatunud, kui pesa kõrvale potsatas Postimees. Sellest ajast peale on meil kaks postkasti.

Pähklid Betti Alverilt

Tihase poolt okupeeritud postkast Lillekülas (2012).

Kreeka pähklist juttu tehes pean riiulist võtma Betti Alveri (1906–1989) luulekogu „Korallid Emajões“ (1986), sest sealsel tiitellehel on autori pühendus kuupäevaga 16.12.1988. Käisime sel päeval Koidula tänavas Paul-Eerik Rummo käsikirja põhjal valminud filmi „Üks pilk Betti Alverile“ näitamas. Lahkumisel anti saabuvatele jõuludele viidates igale külalisele kaasa kaks Kreeka pähklit, mis siiani alles.

Harva, tusatujus, on kosutav võtta Betti pähkel ja kõrva juures kõristada – aitab küll. Kaks Betti pähklit on saatnud Betti luulekogusid raamatunäituse klaaskastis. Raamatut „Üheksa arbujat. Profiilid. Tööhüpoteesid. Tsitaadid. Fotod“ (2019) kokku pannes avastasin, et Betti Alveri isiksus on tihtipeale üks raskesti ligipääsetav pähkel! Ilma koorele viga tegemata on mõnikord sinna sisse vaatamine suisa võimatu! Püüan ilma lõhkumata hakkama saada!

Kriginal allub analüüsile Betti Alveri 1938. aasta Loomingu mainumbris avaldatud poeem „Pähklikoor“. See pisut dantelikult pidulikus raamistuses poeem haakub Selma kuju kaudu „Lugu valgest varesest“ (1931) teosega, kus kirjas: „Ja kuigi kõik ehk surman hävib –, / mind paelub tundmatuse lävi, / Sind mõistan, Selma, seda pinget, / mis põletas Su habrast hinge!“. Karl Muru (1927–2017) sõnadega: „Maist ja taevast lahutava jõe kaldal heidab Hanno lõpuks vette Selmast mälestuseks jäänud pähklikoore. Sellest saab lootsik, mis viib ta Selma juurde.“

Võtme Selma ja Betti mõistmiseks ulatab Leida Tarand (1907–1984) oma mälestusteraamatus: „Olime laupäeva õhtul [Veljesto] seltsis pärast mingisugust ettekannet rõõmsalt aega veetnud, tantsinud ja laulnud, enne keskööd lahkunud. Meie hulgas oli viibinud ka väliselt rõõmsameelne Selma Perv-Prüüs [1906–1930]. Ta polnud aga läinud koju, vaid raudtee äärde, ja visanud ennast Tallinnast tuleva kiirrongi alla. /…/ Matusel nägin esmakordselt Betti Alverit, kelle „Tuulearmukest“ [1927] olin muidugi lugenud. Ta oli olnud Selma Perv-Prüüsi lähedasi sõpru.“

Pähklikoorest sõiduvahend või kerjakauss

Pähkli koorepoolik on armastatud sõiduvahend laste muinasjutufilmides. Terves pähklis võis peituda muinasjutuline laulatuskleit või muinasjutulise tulevärgiga ballett „Pähklipureja“. Tuletame meelde Stephen Hawkingi (1942–2018) raamatut „Universum pähklikoores“ (2002, 2017).

Mu ühes lemmikraamatus Nobeli laureaadi Rudyard Kiplingu (1865–1936) luule kõrval – „Džungliraamatus“ (2001) – on igatsuslik lugu „Purun Bhagati ime“ (nõukogudeaegses „Mowglis“ (1969) on palju välja tsenseeritud!), kus peategelane „linna väravatest välja kõndis, antiloobinahk ja vaskotsaga kepp kaenla all ning kookospähklikoorest pruun poleeritud kerjakauss käes, paljajalu, üksi, pilk maas …“. Võib arvata, et kõigil India kodututel ja kerjusmunkadel on ainuke sööginõu poolikust kookospähklikoorest kerjakauss.

Kas see on mu tagantjärele kujutlus, et tollal detsembris Betti Alveri ulatatud kaks Kreeka pähklit olid ta terava vaatega silmis ja žestis palju rohkemat kui lihtsad pähklitange ootavad pähklid jõulude paiku krõbistada?

Kuldsed pähklid jõululaual

Viimased alles hoitud Kreeka pähklid sain kingituseks pärast filmitriloogia „Uku Masingu maastikud“ teise filmi (2004) esilinastust Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus jõulupunase paelaga seotud karbis. Kodus avastasin, et seitse pähklit karbis on kuldsed! Sellest ajast peale on kuldsed pähklid kaunistanud mu lauda jõuludest kolmekuningapäevani.

Eesti Kiriku lugejale valisin luuletuse Raimond Kolgalt „Jumalõ tsirgõlõ“ kogust „Kõiv akna all“ (1952). Loomulikult sisaldub meeldejääva pealkirjaga viimati ilmunud Raimond Kolga (1924–1992) seni suurimas luulevalikus „Peo pääl elu hõpõ“ (koostanud Õnne Kepp, 2018) sarjas „Võrovara“ ka luuletus „Jumalõ tsirgõlõ“ leheküljel 111.

Vallo Kepp