Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Pagulaste tulemine Eestisse on igal juhul aktiveerunud

04.11.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Margus Suvi on omandanud pikaajalised kogemused töös pagulastega.Kaido Soom

Ühiskonnas on järjest enam ja kõlavamalt kõneainet pakkunud pagulastemaatika. Valga kogudust teeniv Tartu Pauluse koguduse praktikant Margus Suvi on töötanud mitu aastat Johannes Mihkelsoni keskuses Tartus, kus juba kümmekond aastat on tegeldud tugiisikuteenuse pakkumisega ning viimastel aastatel ka pagulastega.

Margus Suvi oli valmis Eesti Kirikule jagama oma kogemusi tööst pagulastega ja arutama tulevikuväljavaateid.

Millest sai alguse Sinu huvi pagulastega tehtava töö vastu?
Puutusin sellega kokku kakskümmend aastat tagasi misjoniorganisatsiooni Operatsioon Mobilisatsioon projekti raames, töötasin siis misjonilaeval Logos 2. Seal puutusin kokku paljude eri rahvusest inimestega. Laeva meeskonnas oli üle 40 rahvuse esindajaid. Koos elamine ja töötamine äratas huvi teiste rahvuste ja kultuuride vastu. See avardas minu maailmapilti ja mõistsin, et teistsugused inimesed pole mitte vaenlased, vaid nendega on võimalik koos elada. Tegime seal 1995. aastal misjonitöö projekte, mis olid orienteeritud ka pagulastele Euroopa riikides.

Kuidas võtsid pagulased kristliku sõnumi vastu?
Selline misjon toimis läbi ühiste tegevuste nagu erinevad üritused ja sportmängud. Tegu oli ka kogukonnaprojektidega. Näiteks korrastati pagulastele koole. Toimusid kultuuriõhtud. Pagulased teadsid, et oleme kristlased eri maadest. Oli ka tunnistusi kristluse teemal. Nad olid ristiusu suhtes tolerantsed ja huvitusid vaimulikest teemadest ning rääkisid nendes kaasa. Tean ka ühte noort, kes Inglismaal pöördus islamiusust ristiusku. Ülejäänute puhul oli oluline sildade ehitamine ja barjääride ületamine.

Kuidas leidsid kirikutöö kõrvale töökoha Johannes Mihkelsoni keskuses, kus tegeldakse pagulastega?
Tegelikult oli pagulastöö varem kui kirikutööle jõudmine. Alustasin tööd Johannes Mihkelsoni keskuses aastal 2010. Esmalt töötasin seal töötutega, olles nende tugiisik. Kui kolm aastat tagasi otsiti tugiisikuid pagulastöö projekti, siis liitusin. Nüüdseks olen juba kolm aastat töötanud keskuses pagulastega.

Milline oli pagulaste töö kolme aasta eest? Kas siis üldse oli pagulasi? Kust riikidest nad tulid?
Kolme aasta eest oli Eestis vastuvõtukeskus Illuka vallas Peipsi lähedal. Seal elasid Eestisse saabunud välisriikide kodanikud, kes otsisid varju oma kodumaal oleva vägivalla eest. Kümne aasta jooksul oli Eestisse tulnud ligi 100 inimest ja neist 20 varjupaigataotlus rahuldati. Isikud, kellele pagulasstaatus anti, olid sellistest riikidest nagu Afganistan, Iraak, Sri Lanka, Valgevene jt.

Mida siis varjupaigataotlejad vajasid, kuidas said neile abiks olla?
Illuka keskuse tingimused olid väga askeetlikud. Tegu oli muust ühiskonnast kõrvale jääva endise pioneerilaagriga. Varjupaigataotlejad elasid neile antud toimetulekurahast. Paar korda nädalas käisid 30 km kaugusel Jõhvis endale toimetulekuraha eest (100 eurot kuus) toitu ostmas. Põhiliselt tegelesid nad päevad läbi oma varjupaigataotlusele vastuse ootamisega.
Kui varjupaigataotlus oli tagasi lükatud ja nad olid esitanud kaebuse kohtule, siis ootasid kohtuistungeid. Ootamine ja teadmatus oli nende jaoks kõige kurnavam ning seda võimendas veel tegevusetus. Tugiisikuna käisin kaks korda kuus varjupaigataotlejatega kohtumas, vestlesin nendega, kuulasin neid ja olin osavõtlik. Tegelesime ka nende olmeküsimustega, näiteks lastele talveriiete leidmisega. Aitasime suhelda riigiasutustega, rääkisime kultuurist ja Eesti eluolust. Käisime vahel kaasas ka arsti juures. Seega tegelesime varjupaigataotlejate vajadustega ja üritasime olla abiks. Neile oli oluline osavõtlik ära­kuulamine.

Milline oli nende religioosne taust?
Varjupaigataotlejate seas oli mõningaid kristlasi, tean üht kristlast Türgist. Enamikus olid siiski islamiusulised ja ka mõni sekulariseerunud islamiusuline, kellele religioon polnud oluline. Samuti on olnud varjupaigataotlejate seas budiste. Pagulased vaatasid Eestit läbi oma religiooniprisma. Kristlaste kohta pole ma kohanud mingeid märkusi. Kuid olen kuulnud, et nad ei mõista meie tavalisi sekulariseerunud inimesi. Neile on arusaamatu, kuidas inimene saab olla mittereligioosne ja mitte millessegi uskuda. Jumalal oli nende elus keskne osa ja nad ei saanud aru, kuidas Jumal saab inimese elus puududa. Pigem vaadati halvustavalt mitteuskumisele kui sellele, et keegi on teist usku. Usklikkust aktsepteeriti.

Kuidas on muutunud töö pagulastega viimasel ajal?
Pooleteise aasta eest viidi pagulaskeskus Illukalt Vaosse, mis asub Väike-Maarja lähedal. Muutus oli oluline, sest metsast koliti küla keskele ja see oli tähtis lõimumise seisukohalt. Elamistingimused paranesid olulisel määral. Ruumid on soojad, teenuste kättesaadavus on paranenud. Arstiabi on lähemal, samuti pood ja töötukassa. Nii olme- kui sotsiaaltingimused on paranenud. Astuti suur samm selleks, et varjupaigataotlejatel oleks kontakt ühiskonnaga.

Kas pagulasi on tulnud juurde?
On küll. Pagulasi hakkas eelmisest aastast alates Vao keskusse rohkem juurde tulema. Kui vahepeal oli palju peresid Gruusiast, siis nüüd on lisandunud Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt tulevad inimesed. Samuti on tulnud varjupaigataotlejaid Sudaanist ja Süüriast. Eelmisel aastal esitati ligi sada varjupaigataotlust ning kahekümnel see ka rahuldati. Seega on eelmise aastaga toimunud pööre, mis sarnaneb eelneva kümne aastaga. Pagulaste tulemine Eestisse on igal juhul aktiveerunud.

Kuidas tundub, kas midagi on muutunud ka varjupaigataotlejate mentaliteedis?
Olen kuulnud kindlamini kostvat soovi, et neile meeldib Eestis ja nad tahavad siia elama jääda. Nad tahavad siin alustada uut elu.

Milline on Sinu ülesanne töös pagulastega?
Minu ülesanneteks on varjupaigataotleja esmatasandil nõustamine, et inimene võiks kohaneda argieluga. Selgitame esmalt välja, milliseid teenuseid inimene vajab: näiteks arsti või tööd. Anname nõu, kuidas saab osta poest süüa, kuidas käia arsti juures, milliseid teenuseid nad omavalitsuselt saavad. Seda on hakanud Vao keskus ka ise korraldama.
Kui isik on saanud rahvusvahelise kaitse ja võib jääda Eestisse elama tähtajalise elamisloaga (3 või 5 aastaks), siis abistame elu- ja töökoha otsimisel. Oleme neile toeks registritoimingutel, mis tähendab elukoha registreerimist, lasteaia- või koolikoha leidmist. Aitame arvele võtta sotsiaalkindlustussüsteemis. Tegeleme toimetuleku küsimuste lahendamisega ning suuname inimesed ka eesti keelt õppima. Oluline on leida neile mingi tegevus. On tähtis, et inimene leiaks tee Eesti ühiskonda.

Kas Sul pole olnud hirmu, et inimesed, kes on Eestis saanud rahvusvahelise kaitse, võivad olla Eesti ühiskonnale ohtlikud?
Ma arvan, et ei ole põhjust hirmu tunda. Sest kui inimene on Eestis taotlenud varjupaika, siis enne selle andmist vähemalt poole aasta jooksul uurivad tema tausta Eesti jõustruktuurid. Varjupaigataotlejatega tehakse intervjuusid, uuritakse motiive ja päritolu ning tuvastatakse nende tausta paikapidavus. Halva taustaga inimesed suunatakse tagasi, siia jäävad need, kelle puhul tundub, et neist pole ohtu meie ühiskonnale.

Kuidas suhtuda sellesse, et kvootide järgi jagatakse inimesi erinevate riikide vahel ja nii satuvad Eestisse need, kes pole huvitatud siia elama asumisest?
Tulevikku vaatamine on mind muutnud murelikuks, sest on nii palju asju, milles puudub selgus. Räägitakse pagulaste hulgast ja rahast, kuid pole räägitud, milline peaks olema kogu süsteem ja kuidas see peaks töötama. Siiani said lapsed lasteaeda ja kooli. Arenes keeleõpe. Kuid kuidas see hakkab välja nägema tulevikus? Kuidas laps saab tulevikus õppida meie haridussüsteemis?
Olen kogemused töös omandanud kaitse saanud perekondade vajaduste rahuldamise kaudu. On liiga palju koordineerimatust. Abi pakkujatel on palju entusiasmi, aga kas see aitab abisaajatel ka kunagi iseseisvaks saada või jäävad nad alati abisaajaks? Eesti toimetulekutoetus on kasin ja see toob kaasa vaesuse, mis põhjustab keerulisi olukordi ja pingeid ühiskonnas. Peaks tegelema küsimusega, kuidas suunata inimest teenuste tarbimiselt iseseisva toimetuleku juurde.
Kaido Soom

Margus Suvi
Sündinud 5. detsembril 1972
Rakenduskõrgharidus Kõrgemast Usuteaduslikust Seminarist
Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistriõppe üliõpilane ning õpetajaameti kandidaat EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminaris
Johannes Mihkelsoni keskuses tööl aastast 2010
Abielus, 2 poega

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)