Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Pagulased – probleem või võimalus?

09.07.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Kirikupäev ja vaimulik laulupidu on selleks korraks jäänud seljataha, ent puudutavad ja inspireerivad kohtumised, laulu- ja mängurõõm, kogemus lootusrikkalt Jumalale vaatavast ning kaasinimesi ja ühiskonda teenivast ja rikastavast Eesti kirikust ja kristlaskonnast tuleb kaasa homsesse ja ülehomsesse. On põhjust olla uhke oma kiriku üle ning veel kord südamest tänada kõiki, kes kirikupäeva ja laulupeo õnnestumiseks panuse andsid.
Religiooniõpetaja ja Eesti Kiriku kolumnist Toomas Jürgenstein ütles, et kui laulupeol tuli kordamisele Kadri Hundi «Üksteist peab hoidma», läks tema mõte Vao pagulaste peale, kellest mõned samuti kirikupäeval viibisid. Seos laulupeo ja pagulaste vahel oli veelgi otsesem, kuna just selle teema käsitlemiseks oli peapiiskop vahetult kirikupäeva avajumalateenistuse eel kutsunud kokku piiskopliku nõukogu ja konsistooriumi ühisistungi.
Kirikuvalitsus on juba varem väljendanud siseministrile EELK valmisolekut koostöös Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega aidata oma võimaluste ja kompetentsi piires kaasa pagulaste vastuvõtmisele ja nende tuleviku korraldamisele Eestis. EELK seisukoht on, et arvestades praeguseid olusid ning koguduste töötegijate ettevalmistust, on just kristlastest pagulased need, keda meie kirikud kõige paremini saavad ja oskavad aidata. Laulupeo eelõhtul kogunenud piiskoplik nõukogu otsustas teha riigi esindajatele ettepaneku kaasata EELK oma ametlike koostööpartnerite ringi pagulaste vastuvõtmisega tegelevates küsimustes.
Olukorras, kus pagulasküsimus on põhjustanud Eesti ühiskonnas pingeid ja polariseerumisi, ei ole kiriku poolt kindlasti tegemist mainekujundusliku ettevõtmisega, sooviga teenida positiivset tähelepanu riigijuhtide ja ametnike silmis või pääseda ligi pagulaste vastuvõtmiseks ja lõimimiseks eraldatavatele ressurssidele. Pigem näeb kirikuvalitsus pagulasküsimuses otsekui Jumala sõrme poolt näidatud võimalust pöörata oma pilk kirikusisestelt probleemidelt väljapoole ning jagada abivajajate muret ning häda. Oleme liiga kauaks keskendunud sellele, millises rõivastuses või millise korra järgi pidada jumalateenistust, mida hakata peale tühjenevate või remonti vajavate kirikuhoonetega või kuidas kirikut paremini meedias turundada.
Usun, et meil on kirikuna aeg pea liiva alt välja võtta ning vaadata otsa tegelikkusele, milles elame meie ja elab maailm, kellele Jeesus on meid läkitanud rõõmusõnumit kuulutama. Erinevate hinnangute kohaselt on praegu algamas ajaloo suurimaid rahvasterändeid, mille käigus võib liikvele minna 60 miljonit inimest.
Usk, et meie siin pisikesel ja kahaneva elanikkonnaga Eestimaal suudame oma territoriaalsed või vaimsed piirid suletuna hoida ning säilitada oma rahvuslik-kultuurilist puhtust ja puutumatust, on pehmelt öeldes naiivne. Seisukoht, et euroraha toel kirikutornide remontimine on meile vastuvõetav, oma pagulastega saagu aga nemad seal Vahemere ääres ise hakkama, on lausa küüniline. Mõnelt poolt on kirikule ette heidetud ka seda, et kristlastest pagulaste vastuvõtmine ehk siis religioossel pinnal tehtav segregatsioon on ebaeetiline. Mille poolest on kristlased paremad muslimitest? Samas peab tõdema, et igasugune abistamine või heategevus lähtub mingitest valikutest – ka kogudusele tehtav liikmeannetus on kindla suunitluse ehk sihtotstarbega.
Kirik ei soovi toetada valimatut immigratsiooni ega inimkaubandust, sealhulgas täisjõus ja võitlusvalmis meeste vastuvõtmist, vaid ÜRO põgenikelaagrites viibivatele ning kõige enam kaitset ja abi vajavatele inimestele (laste, naiste, perede) peavarju pakkumist. Usukaaslastele suudaksid meie kogudused pakkuda vaimulikku tuge, võrgustikku ja sõpruskonda, aidata neil meie ühiskonda lõimuda näiteks Piiblil põhineva keeleõppe ja muude kristlike koolitusprogrammide abil ning seega maandada riske, mis on seotud eelkõige pagulaste getostumisega.
On päevselge, et pagulasi vastu võttes võtame enda kanda probleeme. Ent kas just seda tegema ei ole Kiriku Issand meid kutsunud? Pole välistatud, et me elame ühe tsivilisatsiooni hävingu künnisel nagu ka esimesed kristlased, kellele apostel Paulus kirjutas: «Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!» (Gl 6:10). Ning on võimalik, et kui oleme valmis jagama koos Kristusega elu armastuses, mis on ohtlik ja ebakindel, saab tema meid kirikuna tugevamaks muuta.
Tiitus,Marko_2014

 

 

 

 
Marko Tiitus,
assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)