Esileht » Arvamused » Kolumn »

Pagulane kui ligimene

02.09.2015 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Lühikeses perspektiivis ehk selles, kuidas me näeme kulgevas uudisvoos umbes viimase ööpäeva jooksul toimunut, peaks Euroopasse jõudnud asüülitaotlejate katsumused tekitama meis kaastunnet, empaatiat ja ligimesearmastust. Põhjusi on rohkelt. Vähemalt 2/3 põgenikest on pärit kriisi- ja konfliktikolletest, kus inimesed kogevad poliitilist, kultuurilist ja usulist vägivalda.
Miljonitest põgenikest (oma kodumaalt põgenenute arv on esimest korda pärast II maailmasõda tõusnud nüüdseks umbes 50 miljonini) suur osa ei ole leidnud endale elu- ja tööpaika, mistõttu nad on elanud kuid põgenikelaagrites, kus napib inimväärseid tingimusi. Tüüpiline põgenikelaagri probleem on käimla. ÜRO nõuete kohaselt peaks neid olema 20 inimese peale vähemalt üks, ent reaalsuses jagub sageli 300 inimese kohta üks.
Kui me näeme päevauudistes videolõiku lapsega emast, kes üritab pugeda Serbia ja Ungari piiril oleva okastraataia alt läbi ja seejärel joosta piirivalve eest, siis me ei tea, mis oli esimene või viimne ajend selliseks teoks või kas see ema oli veetnud põgenikelaagrites ühe või üksteist kuud. Et põgeniku teekond punktist A punkti B ei toimu kruiisilaeval, tõendavad ka uudislood kümnetest ja sadadest inimestest, kes on hukkunud Vahemerd ületades (2014. aastal sai surma üle 3500 inimese ning ka sel aastal on hukkunuid tuhandetes).
Niivõrd, kuivõrd põgenikega seotud kriis (ehk asüülitaotlejate arvu märkimisväärne kasv eelmisel ja sel aastal) ei ole võimendunud otseselt mitte globaalsest majanduslikust ebavõrdsusest (privileegid ja kohustused, hüved ja kannatused on maailmas ikka ebavõrdselt jaotunud), vaid vägivaldsete konfliktide ja represseerivate režiimide tõttu, ei ole põhjust põgenikele mitte kaasa tunda.
Ligi pool Euroopasse jõudvatest põgenikest on Süüriast ja Afganistanist ning ülejäänud poolest moodustavad suure osa põgenikud Eritreast, Darfurist, Iraagist, Nigeeria konfliktikolletest ja Somaaliast. Me ei tea, mis ajendas igaüht neist põgenema, ent nad vähemalt põgenevad vägivaldsetest olukordadest.
Hetkelises perspektiivis on pagulast lihtne armastada kui ligimest. Pikas või piibellikus perspektiivis aga on teda armastada oluliselt raskem, sest samaaegselt tuleb armastada nii pagulast kui ka iseennast («Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.» Mk 12:31).
Kui tervesse Euroopasse tuleb käesoleva aasta jooksul nt 200 000 põgenikku, siis pelgalt Liibanoniga võrreldes ei ole veel Euroopas ei konflikti ega kriisi. Liibanonis on alla viie miljoni elaniku ning seal on üle ühe miljoni põgeniku. Euroopaga võrreldes on Liibanon rahvaarvult enam kui 100 korda väiksem, ent võtnud põgenikke vastu vähemalt 50 korda rohkem, kui EL on seda kaalumas. Absoluutarvudest enam teeb muret trend, mille kohaselt ei kujuta ette, et igal järgneval aastal Euroopasse saabuvate põgenike arv kasvab.
Siiski praegu ei ole kriis veel suur. Ei meil ega ka mujal Euroopas ole veel palju sellist, mida vähestele pagulastele ära andes me ise ilma jääksime. Asüülitaotlejad üritavad oma taotlusi sisse anda riikides, kus «neile antakse» kõige enam (enim asüülitaotlusi rahuldati eelmisel aastal Saksamaal ja Rootsis, järgnesid Itaalia, Šveits, Prantsusmaa ja Holland), mida Eesti vaatenurgast võib pidada ka positiivseks (siin taotluste sisseandjaid napib).
Et vähem jõukad Euroopa Liidu ühiskonnad on põgenikele pigem «koridorideks», mille kaudu jõuda jõukamatesse, võib öelda, et pagulaste puhul on vaesus kodumaalt lahkumise põhjuseks vähem, kuivõrd on majanduslik heaolu siirderiigi valiku põhjuseks.
Ligimesearmastust pärsib eelkõige see, kui pagulastega tuleb jagada heaolu. Vaesuse leevendamine ja kannatuste vähendamine ei pruugi olla enam kuigi meeldiv ja enesestmõistetav, kui selle tulemusena meil endil tuleb hakata hüvedest loobuma, rohkem hinda maksma või vaeva nägema.
Seetõttu on pikas perspektiivis loomulik, et ebavõrdsus, vaesus ja kannatused jäävad maailma siiski alles ning ligimese ja iseenda armastuse vahel püsib tasakaal: kontroll Vahemere rannikutel ja riigipiiridel (ja Prantsusmaad Inglismaaga ühendavas Eurotunnelis) tugevneb, väheneb pagulastele pakutavate hüvede hulk või kasvab neilt nõutavate kohustuste hulk; järjest rohkem räägitakse identiteedist ja kultuurilis-tsivilisatsioonilistest erinevustest (nagu Slovakkias, kus ollakse praegu valmis vastu võtma kristlasi, ent mitte muslimeid). Viimselt tundub, et on vaid aja küsimus ka see, mil võetakse taas päevakorda sõjaline sekkumine Süüria kodusõtta (tänases maailmas suurim põgenike päritoluriik).
Mida pikem perspektiiv, seda vähem on selles ligimest. Mida lühem perspektiiv, seda vähem on selles meid endid.
Kilp,Alar

 

 

 
Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)