Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Päevast, mis oli kantud Sõna väest

03.02.2021 | | Rubriik: Kirikuelu
Peep Audova, emeriitõpetaja.Arhiiv.

55 aasta tagune küünlapäev on täna piirilinnas Valgas eluõhtut veetval emeriitõpetajal Peep Audoval hästi meeles. 

Tuisukuu hakuks polnud talve selgroog veel murtud ning Tallinnas sel päeval mõõdetud 34 miinuskraadi kujunes lausa tolle talve õhutemperatuuri rekordiks. „See on väga hästi meeles juba selle tõttu, et mul külmusid kõrvad koledal kombel ära. Ainuke kord elus juhtus see ja just ordinatsioonipäeval,“ meenutab Audova ajaloolist päeva, lisades: „Aga olime noored ja ka sellele seigale ei omistanud ma toona mingit tähtsust. Pigem tagantjärele tuleb meelde, aidates minu elu olulist päeva sellise ihulise näite najal elavana meeles hoida.“

Olulisemaks peab ta hoopis muud. Peab oluliseks, et ordineeriti vaimulikuametisse päeval, mis kannab endas suurt sümbolväärtust. Issanda templissetoomise püha seostus toona 22aastasele noormehele lisaks kirikukalendri küünlapäevale veel Eesti loo murrangulise sündmusega. 

„Loomulikult ei olnud sellest siis juttu. Kes olekski võinud 1966. aastal Tartu rahust iitsatada, see oleks olnud ennekuulmatu provokatsioon, aga et me kõik sellele mõtlesime, selles olen kindel. Olen väga tänulik peapiiskop Kiivitile, et ta just selle päeva välja valis. See oli minu jaoks oluline,“ räägib Audova, kes ajaloo ja kitsamalt Eesti loo vastu on huvi tundnud.

Meeles on hästi ka kirjakoht ja sellele ülesehitatud jutluseteksti sisu, mille ordinatsioonivend Jaan Kiivit juuniorpiiskoplikus toomkirikus ette kandis – /…/ kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks (1Kr 9:24). Rohkem küsimusi tekitav kui vastuseid andev. „Et jooksma peab võiduni jõudmiseks – selle mõttekäigu mõistmiseks tuli veel elukogemusi hankida,“ arvab Audova täna. 

Kuigi ka 22aastasena oli tal seljataga omajagu kogemusi. Aastaselt läbipõetud lastehalvatus andis vabastuse Nõukogude armeest, aga vaimulikust isa ja kodune meelsus olid välistanud väljavaate jätkata haridusteed Tartu ülikoolis. „Võin öelda, et ega ma ei olnud selline pastori tüüpi, kes oleks põlenud soovist maailma parandada. Tahtsin vaid otsida oma tõde ja oma teed,“ räägib Audova, aga on tänaseni rõõmus, et kohtas usuteaduse instituuti jõudes neid, kes tema sihte on oluliselt suunanud. 

Juba õpingute ajal saadeti ta teenima Saaremaale Kuressaare ja Kaarma kogudust. Teenistus jäi lühikeseks, sest kohalik julgeolekuülem tühistas tema tööloa – kantslist oli kuuldud liiga julgeid, nõukogude inimestele demoraliseerivaid mõttekäike. 

„Meid, ordineeritavaid, oli neli ja alles on meid kaks,“ naaseb Audova mõttes 55 aasta tagusesse toomkirikusse, kus põlvkondade järjepidevust rõhutas asjaolu, et kohal olid ka kolme ordineeritava pastoritest isad: Jaan Kiivit seenior, Jaan Audova ja Eduard Salumäe

Aeg kuuekümnendatel oli kiriku jaoks raske. Vaimsest sulast, mida selle ajaga seostatakse, ei saanud usuinimesed osa. Partei keelas ja käskis ning iseseisvat mõtlemist käsitleti teisitimõtlemisena. Kahtlemata liigitusid vaimulikukutse järgijad dissidentlikuks elemendiks, kes pidid valmis olema vastutust kandma.

„Eks ma valmistanud ka konsistooriumile peavalu. Mis minuga teha, oli küsimus. KGB oli väljendanud seisukohta, et kes niimoodi suud pruugib, sellel ei tohiks olla kantslisse asja, aga toonane usuasjade volinik Meinhard Teder kutsus mu välja ja ütles, et kuna oled selline jäärapea, siis Eestis sa kohta ei saa, aga kui Pihkva seltsimehed lepivad, siis võid Petserisse minna,“ jutustab Peep Audova, kuidas temast sai Petseri Peetri koguduse vaimulik pärast õp Voldemar Ilja Võndu siirdumist. 

„Tagasi mõeldes oli see mulle ääretult oluline õppetund. Sealne eestlaskond hoidis kokku ja kirik oli au sees. Kuidas me pühakoja remonditud saime ja korras hoidsime, see oli selle kokkuhoidmise elavaks näiteks,“ räägib Audova, kellele see aeg toob meelde oma suure eeskuju ja hea õpetaja Uku Masingu värsiread tontide eest taganejate sõdurite-pillipuhujate laulust: /…/ Pillid auke on kulunud täis, ja lauludki tolm tapab eos, / aga siiski me läheme uhkelt, viled sinised karedas peos. /…/ 

Kuigi mõõgad roostetand,tuli oma varjudel astuda, oldi õpetaja Peep Audova meelest teel, mis kulges kindlalt Kõigevägevama igakülgse juhtimise all: „Nii nagu mind on saatnud Jumal, selle eest võin ma ainult tänulik olla.“ Aga see, et nõtruses saab vägi täie võimuse (2Kr 12:9), selle mõistmiseks tuli tema sõnul elada pikk elu, pidi koguma kogemusi ja lugemust. Sellest kirjakohast veel 55 aastat tagasi oma vaimulikuks ordineerimise päeval Peep Audova aru ei saanud.

Liina Raudvassar

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)