Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Päev, mil ei kasva rohi ega laula lind

08.05.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Nelikümmend päeva pärast Kristuse ülestõusmist, tänavu 9. mail, tähistab ristikirik taevaminemispüha.

Meie esivanematele oli päev, mis lõpetab sisuliselt ülestõusmispühade tsükli, väga tähtis. Sellest kõneleb rikkalik rahvapärimus. Taevaminemispühal ehk suurel ristipäeval ei kasva rohi ega laula lind, ütleb vanasõna.
Rangelt hoiti kinni päeva erijooneks olnud töökeelust ja austavast käitumisest maa suhtes. Nii ei tohtinud sel päeval murda oksi, kitkuda rohtu, teha puid või üldse mingil viisil elavasse loodusesse sekkuvalt puutuda. Usuti, et keelu rikkumisel kaob põlluviljakus ning taimede murdekohad jooksevad verd.
Õp Eenok Haamer meenutab, kuidas ta poisikesena ristipäeval võsas lepaoksi lõikas ja hiljem, kui tähtsa päeva keeld meelde tuli, vaatama läks, kas lõikekohast niriseb ikka verd. «Meil oleks vaja meelde tuletada ristineljapäeva ja ütelda, et see on tänagi püha. Ära murra oksa ja ära tee lillele haiget,» kirjutab Haamer Eesti Kirikus.
Piiblist saame Kristuse taevaminemisest lugeda Luuka evangeeliumist ja Apostlite tegude raamatust. Jeesus oli «pärast oma kannatamist näidanud ennast elavana, tõendades seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist» (Ap 1:3). Jeesus viis oma õpilased Õlimäele ja «neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse» (Lk 24:51).
Palju on mõtiskletud Kristuse lahkumise hädavajalikkusest kiriku misjoniülesande täitmise seisukohalt. Pärast suure nädala sündmusi olid jüngrid kartlikud ning kogunesid suletud uste taha. Ülestõusnud Jeesusega kohtumine täitis nad rõõmuga ning kartlikest jüngritest said julged, kes läksid ja kuulutasid evangeeliumi.
Liina Raudvassar

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)