Esileht » Arvamused » Kolumn »

Paber- või e-kirik?

23.01.2013 | | Rubriik: Kolumn

Kultuuriminister Rein Lang viskus kartmatult võitlusse progressi eest, andes Postimehes 9. jaanuaril ilmunud intervjuus teada, et raamatukogudele paberraamatute soetamise riigipoolne toetamine peab lõppema. Edumeelne noorsugu loeb tekste niikuinii ekraanilt ja kui poognatele trükitud raamatud kaovad, kohavad kõikjal taas laiad laaned ning planeet saab ehk sel korral päästetud.
Õige kah, tänapäeva raamat ongi ju algatuseks pelgalt arvutifail, mille kirjanik e-postiga kirjastusse saadab. Minister lubas, et tulevikus ostab riik väärtkirjanduse käsikirjad suleseppadelt kokku ja teeb rahvale internetis vabalt kättesaadavaks.
Andrus Kivirähk ja Indrek Hargla, kaks hetkel ilmselt kõige paremini kaubaks minevat eesti kirjanikku, kuulutasid küll, et nemad oma loomingut e-raamatuteks müüa ei kavatse, aga eks koerad ole ennegi karavani peale haukunud. Ja Rein Langi nägemuses otsustab ju alles asjakohane komisjon, kui väärtusliku kirjandusega nende loomingu puhul üldse tegemist on.
Kaitsepositsioonile asusid aga mitmed teisedki «vanameelsed» kultuuri- ja kirjandusinimesed. Kirjastajate esindajad meenutasid abitult, et hetkel moodustavad e-raamatud Eesti turul müüdavaist parimal juhul umbes 0,2% ja isegi selles osas kõige kaugemale arenenud Ameerikamaal vaevalt kümnendiku vist.
Kirjarahvas kõneleb digiteerimise asemel vajadusest teha üsna otseses mõttes misjonit, et keegi veel üldse raamatuid lugeda oskaks ja loeks, pealegi maakeeles ja kõige muu pakutava hulgas isegi eesti oma autoreid. Enne kui on lootusetult hilja.
Muidugi võib jääda lootma sellele, et nafta lõpeb ja praegune maailm vaob, mis tähendaks tagasipöördumist mõõdukama ja kallima energiatarbimise juurde. Arvutid muutuksid luksuskaubaks koos blenderite, föönide ja boileritega. Kujutlege ise, kui internetti logimiseks peaks kõigepealt aurumasinale tule alla tegema või vee veski turbiini juhtima. Eks siis toodaks muuseumidest taas välja vanad trükipressid ning hoopis Facebook ja Twitter peaksid leidma võimaluse levida paberkandjal, kui tahavad ellu jääda.
Just neil päevil peetakse Roostal iga-aastast EELK vaimulike konverentsi, mille teemaks sel korral misjon. Tänapäevase kristliku misjoni mõte, vähemalt Eestis, on vist muu hulgas selleski, et kirik säiliks ka maakeelses ja käegakatsutavas, n-ö paberkujus, mitte üksnes ingliskeelse e-kirikuna. Isegi kui see on hirmus vanamoodne ja edumeelsele noorsoole arusaamatu.
Misjonist on seega saanud kuum teema nii siin kui seal. Seda, et kiri ja kirik hästi kokku riimuvad, pani tähele juba Hando Runnel oma kuulsates värssides, mida ohtralt korratud ja Kambjas isegi kivisse raiutud. Nüüd tundub lisaks, et viimasel ajal kipuvad kirik ja kirjandus, ehk isegi religioon ja kultuur, lausa vägisi sattuma ühte paati, mis hulbib uskmatuse ja omamoodi kirjaoskamatuse merel. Kuigi suhtumine üksteisesse pole eriti paranenud, sarnanedes sellega, kuidas keegi inglane doktor Johnson suhtus Šotimaasse: «Parim, mis selle kohta öelda saab, on, et Jumal lõi selle mingil eesmärgil, aga sama kehtib ka põrgu kohta.»
Misjon on selles olukorras siiski hädavajalik mõlemale poolele. Kasvõi seepärast, et vastased ei saaks meid noomida nagu ema last: et kas teed nüüd midagi või vabastad poti. Võimalused nii kiriklikuks kui kultuuriliseks misjoniks on aga väidetavalt kasinad, ikka on puudu nii ressurssidest kui inimestest.
Samas tuleb seda nurisemist kuuldes meelde hoopis ühest (paber)raamatust loetud anekdoot. Tööstusrevolutsiooni järgse maailma esimesed ülirikkad olid teatavasti naftamagnaat John D. Rockefeller ja laevanduse ning raudteedega hiigelvaranduse kokku ajanud Cornelius Vanderbilt. Esimene neist olla endale ühel kenal päeval ostnud jahi, üsna väikese, umbes kahekümnemeetrise või midagi niisugust. Toonaste standardite järgi ikka väga väikese. Ja kui siis möödakäija tema käest küsis, miks ta endale nii tillukese laevukese soetas, vaatas Ameerika esimene miljardär mehele tõsiselt otsa ja ütles: «Kas sa mõtled, et ma olen mõni Vanderbilt või?»
Pole vahet, kas raha on elektrooniliselt pangakontol või kupüüridena lauasahtlis, nii nagu raamatugi puhul määrab kõik hoopis sisu, mitte vorm. Ja sisu tekkimist rahaga toetada on vist sama keeruline kui vastata küsimusele, mis kristliku sõnumi levitamine maailmas ajaloo jooksul õieti maksma on läinud ja kui palju peaksime meie panustama, et usuline kirjaoskus lõplikult välja ei sureks.

Urmas Petti

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)