Esileht » Arvamused » Kolumn »

Paavst ja luterlane

26.09.2018 | | Rubriik: Kolumn

Küllap mõtleb iga usklik inimene täna vähemalt viivuks paavst Franciscuse Eesti-visiidist. Tema lummavast ja hoolivast isiksusest on meie meedias põhjendatult viimasel ajal palju räägitud. On tore, et pildil on ka teised eesti katoliiklased. Näiteks preester Vello Salost tehtud film „Igapäevaelu müstika“ on väga populaarne, hiljuti kuulsin, et on ettevalmistamisel keeleteadlase ja esseisti Fanny de Siversi kirjutiste kogumik.
Paavsti visiiti oodates lugesingi uuesti Fanny de Siversi suremisele ja surmale pühendatud raamatukest „Ühelt kaldalt teisele“. Selles raamatus sisalduvad säravad esseed panid mind mõtlema hoopis küsimusele, miks ma pole kunagi tõsiselt mõelnud luterlusest katoliiklusse üle minna.
Kahtlemata peegeldub katoliku kirikus teispoolse maailma püsivus ja igavikulisus. Väga hästi suudab seda sõnastada Hermann Hesse raamatus „Klaaspärlimäng“ kloostri tarkust kehastav benediktlasest paater Jakobus: „Mind pole kreeklaste ajaloos kütkestanud mitte heeroste tähistaevas ega agoraa pealetükkiv kisa, vaid seesugused nähtused nagu pütaa­gorlaste õpetus või Platoni Akadeemia, hiinlaste juures kõige rohkem konfutsiaanliku süsteemi pikk eluiga, meie Õhtumaa ajaloos pean ma eeskätt kristlikku kirikut ja teda teenivaid ning temale alluvaid ordusid esmajärgulisteks ajalooväärtusteks.“
Hermann Hesse fantaasiaga rikastatud raamatus ongi katoliiklus protestantluse taas endasse haaranud.
Reaalne ajalugu on teistsugune ja tulles tagasi põhjuste juurde, miks ma ikkagi luterlust eelistan, siis esimene asi on loomulikult kultuuritaust. Ehkki viimane rahvaloendus näitas, et õigeusklikke on Eestis luterlastest rohkem, on luterluse mõju tunnetatav inimeste suhtumises töösse, hariduspüüdlustes, individualismis jne.
Kokkuvõttes olen ma igapäevaelus luterlane, ilma et ma sellele mõtleksin. Saan täiesti aru, et vastupandamatut vaimset tõmmet tundes võib usulise kodu leida ka teistes kirikutes, kuid kui sellist tõmmet pole, ei ole mõtet ka kergekäeliselt proovida.
Kui püüda luterlusest eriliselt midagi välja tuua, siis minu jaoks on see sügav ja kriitiline mõtlemine usuasjade üle ja julgus nende analüüside tulemusel ka muudatusi ellu viia. Paar nädalat tagasi ilmunud vaimuliku ja teadlase Jaan Lahe jutluste kogumikus „Uks teise maailma“ on autor minu meelest teadmiste rolli usus kenasti rõhutanud: „Ilmutus ei sunni meid uskuma mingeid mõistusevastaseid jaburusi. Eksivad kõik need, kes väidavad, et kristlane peab hülgama mõistuse ja kriitilise mõtlemisvõime ning järgima üksnes mingit tumedat ja hämarat sisehäält, mis on tegelikult üks petlikumaid asju siin maailmas üldse.“
Rahulike analüüside tulemusena jõuti eesti luterluses umbes viiskümmend aastat tagasi seisukohale, et ka naised võivad olla vaimulikud. Otsisin välja meie esimese naisvaimuliku Laine Villenthali mälestusteraamatu „Sina juhid minu elu“ ning veendusin kord loetut üle vaadates, missuguseks õnnistuseks võivad naised kirikutöös olla. Vatikanis läheb niisuguste muutustega pikemalt aega.
Mulle tundub, et vaadates Paavst Franciscuse visiiti läbi luterliku kriitilise meele, on kõrge külalise visiit veel erakordsem. Mida kindlamalt on inimene veendunud oma juurtes, seda rikastavamad on kokkupuuted kõikidest teistest traditsioonidest tulenevate suurvaimudega.
Jürgenstein, Toomas

 

 

 
 
Toomas Jürgenstein,
kolumnist

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)