Esileht » Arvamused » Arvamus »

Paavst ja diktaator

06.01.2021 | | Rubriik: Arvamus

Eestlastegi seas on rohkesti tähelepanu pälvinud Valgevene võltsitud presidendivalimiste järel augustis alguse saanud protestiliikumine. Praeguseks ei toimu seal enam küll suuri, sadu tuhandeid inimesi kokku toonud meeleavaldusi, kuid tagasihoidlikumas vormis jätkuvad igapäevased protestid tänini. Palju mõtteainet pakub seejuures ka kirikute roll.

Tõsi, üldiselt ei ole religioon ka Valgevene ühiskonnas kuigi oluline. Suurem osa valgevenelastest kuulub küll Moskva patriarhaadi õigeusu kirikusse ja veidi üle kümnendiku rahvastikust on katoliiklased, kuid kirikus käivad neist vähesed. Siiski on paljudele inimestele oluline, et Valgevene usujuhid võtaksid toimuvate ajalooliste sündmuste suhtes selge seisukoha.

Eelkõige oodatakse, et nad mõistaksid hukka võimude poolt rahumeelsete meeleavaldajate vastu rakendatud šokeeriva vägivalla. Teatavasti on mitu protestijat seetõttu juba elu kaotanud, sadu on pekstud või piinatud. Väidetavalt tervelt 30 000 valgevenelast on praeguseks vähemalt ühe korra istunud arestimajas „sanktsioneerimata meeleavaldustel“ osalemise pärast. Lisaks on paljud ülikoolist välja visatud või töölt vallandatud.

Valgevene katoliku piiskoppide kogu juht, Minski-Mogiljovi peapiiskop Tadeusz Kondrusiewicz ei hoidunudki otsekohesest kriitikast võimude aadressil, pälvides sellega nende meelepaha. Tulemuseks oli see, et pärast külaskäiku Poola ei lubatud teda 31. augustil enam kodumaale tagasi pöörduda. Esialgu ei teatatud isegi keeldumise põhjust; hiljem toodi ettekäändeks see, et peapiiskopi pass olevat kaotanud kehtivuse.

Vatikan alustas diplomaatilisi jõupingutusi, et karjane saaks pöörduda tagasi oma karja juurde. See sai teoks aga alles vahetult jõulude eel. Valgevene president Aleksander Lukašenko kinnitas, et kaalukeeleks oli asjaolu, et seda palus temalt isiklikult paavst Franciscus. „Ma austan teda väga. Ta on selline meie inimene,“ selgitas diktaator oma leebumist.

Tõsi on see, et riigipead on omavahel head tuttavad. Näiteks 2016. aastal viibis Lukašenko paavsti kutsel visiidil Vatikanis. Vaatlejad ei usu siiski, et peapiiskopi tagasilubamine oli pelgalt hea tahte žest, vaid oletavad mingeid Vatikani-poolseid järeleandmisi.

On ilmne, et poliitiliste eesmärkide saavutamine nõuabki paavstilt tihtilugu kompromisside tegemist, mis heidavad varju tema kui inimõiguste eest seisva usujuhi mainele. Pikka aega heideti Franciscusele ette näiteks seda, et ta hoidus avalikult kommenteerimast Hiina võimude repressioone nii kristlaste kui iseäranis muslimitest uiguuride vastu. Põhjuseks soov tagada hea läbisaamine Pekingiga, et katoliiklased Hiinas võimalikult vabalt tegutseda saaks.

Ja ometi jätkus paavstil lõpuks selgroogu nimetada kuu aja eest ilmunud raamatus uiguure tagakiusatud rahvaks. Jääb üle loota, et ka Valgevene suhtes poliitikat kujundades juhindub paavst ise nendest väärtustest, mille kuulutamine usujuhina on talle palju poolehoidu toonud.

 

 

 

 

Rain Soosaar,

Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)