Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Paavst eeskujuks

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Neil päevil on maailma tähelepanu keskmes muuhulgas ka katoliku kirikus toimuv: äsja lõppes paavst Franciscuse visiit Kuubasse ja USAsse, 4. oktoobril aga algas Roomas kolmenädalane piiskoppide sinod, mis on pühendatud pereteemadele.
USA ühiskond on poliitiliselt sügavalt lõhestunud ja see puudutab ka kristlasi. Kindlasti polnud liberaalsetele ameeriklastele meeltmööda see, et paavst avaldas sõnaselget toetust konservatiivsetele arusaamadele moraalist ning taunis aborti. Konservatiividele jälle ei meeldi paavsti jõulised üleskutsed kliimasoojenemise ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu võitlemiseks ning sümpaatiaavaldused immigrantide suhtes.
Pereteemalise sinodi eelõhtul põhjustas aga sensatsiooni ühe mõjuka Vatikani vaimuliku ülestunnistus, et ta on gei. Ta esitles ajakirjanikele ka oma partnerit ja kutsus katoliku kirikut üles muutma oma õpetust homoseksuaalsusest. On kindel, et seda sinodil siiski ei tehta. Ent isegi pealtnäha väiksema kaaluga küsimused nagu see, kas peaks tühistama teistkordselt abiellunute armulauale võtmise keelu, põhjustavad katoliiklaste seas kirglikke vaidlusi (katoliku kirik teatavasti abielulahutust ei tunnista).
Ameerika visiit näitas aga, et paavst Franciscus on populaarne kõige erinevamate veendumustega inimeste seas. Seda ei saa ilmselt seletada ainult tema sõnaosavuse ja laveerimisoskusega. Paavsti isikule ja seeläbi ka katoliku kirikule on lisanud autoriteeti tema inimlikkus, südamlikkus ja avatus. Sellisena on Franciscus eeskujuks ka meile, luterlastele.
Meenutagem kasvõi tema sõnu USA piiskoppide seltsis peetud palvuselt: «Millal iganes sirutub käsi tegema head või näitama Kristuse armastust, kuivatama pisarat või pakkuma lohutust üksildasele, näitama teed eksinule või parandama murtud südant, aitama langenut või õpetama neid, kes janunevad tõe järele, andestama või pakkuma uut algust Jumalas … teadke, et paavst on koos teiega, paavst toetab teid. Ta paneb oma käe teie käe peale, käe, mis on aastatega kortsuliseks muutunud, kuid Jumala armust suudab ikka veel pakkuda tuge ja innustust.»
Millised ka poleks Rooma sinodi otsused, on lõplik sõna kiriku õpetuse muutmise küsimuses siiski paavstil. Jääb üle loota, et Franciscus suudab seekordki toimida viisil, mis mõjub eriarvamustest haaratud katoliku kirikus lepitavalt ja ühendavalt.
Rain Soosaar