Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Paastumine on alandlikkuse väljendus

12.01.2007 | | Rubriik: Jutlus

Põhjuseid, miks paastutakse, on mitu ning sugugi alati ei tarvitse need lähtuda religioosseist ajendeist. Eriti tänapäeval näib pigem olevat vastupidi: kõikvõimalikud paastulaagrid lubavad oma reklaamides potentsiaalsetele klientidele eeskätt «organismi puhastumist». Sageli paastutakse ka saledama joone nimel, selleks et vastata ühiskondlikult tunnustatud iluideaalile. Ehk siis: paastutakse enda füüsise nimel. Üha enam on küll moodi minemas ka «vaimu puhastamist» lubav paastumine, mille eesmärgiks on aidata inimesel jõuda «teadvuse uutele tasanditele», põgeneda meid ümbritsevast kurjast maailmast, leida teed iseenda juurde jne.

Johannese jüngritel ja variseridel oli tavaks paastuda. Nüüd tuldi ja öeldi Jeesusele: «Miks Johannese jüngrid ja variseride jüngrid paastuvad, aga sinu jüngrid ei paastu?» Ja Jeesus ütles neile: «Ega peiupoisid või paastuda sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Niikaua kui peigmees on nende juures, nad ei või paastuda. Ent päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad tol päeval.»

Mk 2:18–20

Põhjuseid, miks paastutakse, on mitu ning sugugi alati ei tarvitse need lähtuda religioosseist ajendeist. Eriti tänapäeval näib pigem olevat vastupidi: kõikvõimalikud paastulaagrid lubavad oma reklaamides potentsiaalsetele klientidele eeskätt «organismi puhastumist». Sageli paastutakse ka saledama joone nimel, selleks et vastata ühiskondlikult tunnustatud iluideaalile. Ehk siis: paastutakse enda füüsise nimel. Üha enam on küll moodi minemas ka «vaimu puhastamist» lubav paastumine, mille eesmärgiks on aidata inimesel jõuda «teadvuse uutele tasanditele», põgeneda meid ümbritsevast kurjast maailmast, leida teed iseenda juurde jne.

Ristija Johannes ja variserid paastusid, kuna tahtsid Jumalale meelepärased olla. Paastumine pidi aitama Jumalat leplikult meelestada ning vähendada lõhet Jumala ja nende vahel, aidates läbinisti keskenduda Jumalale. Ristija Johannes elas äärmuslikus kasinuses, teatud mõttes pidevas paastus. Variserid paastusid kaks korda nädalas (Lk 18:12). Sarnaselt käitusid nende jüngrid. Ei ole alust arvata, nagu oleks Jeesus olnud põhimõtteliselt paastumise vastu. Paastus Ta ju ka ise, nii enne kuulutama hakkamist kui ka hiljem. Samuti ei heida Ta vastased Talle kusagil ette paastust üleastumist. Küll oli Jeesus demonstratiivse, pelgalt välise paastumise vastu. Meenutatagu kas või Tema manitsust: «Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist.»

Kuid Jeesus kuulutab, et Tema jüngritel ei tarvitse paastuda seni, kuni Ta on nende juures. Selleks kasutab Ta võrdpilti pulmast, nimetades ennast peigmeheks. Jeesus Kristus on taevane peigmees, kelle pruudiks on kogudus. See on mõte, mille võtab üle ka Paulus, mõistes ennast sellena, kelle ülesandeks on juhatada pruut peigmehe juurde. Nii nagu maine pulm tähendab abiellujate ühinemist, tähendab Kristusega naitumine Jumala ja inimese kokkusaamist. Kui Ristija Johannes ja variserid paastusid selleks, et Jumalale lähemale pääseda, siis seal, kus on kohal Jeesus Kristus, on kohal Jumal ning paastumine pole tarvilik.

Jeesuse Kristuse kaudu tungib tulevase ajastu rõõm juba nüüd Tema jüngrite juurde. Tänu Temale saavad Ta järgijad juba siin ja praegu kiigata vilksamisi taevasesse peosaali, saades etteruttavalt osa igavesest rõõmupeost Jumala juures. Seal, kus on kohal Jeesus Kristus, on eshatoloogilise täiuse aeg. Kuigi tulevane ajastu pole veel saabunud, on ta Jeesuse Kristuse kaudu sisse murdnud ka meie maisesse aegruumi. Elame otsekui eshatoloogilises pinges: ühelt poolt alles ootame aegade täiuse kättejõudmist, teisalt on see juba kätte jõudnud ning tungib meie maisesse argipäevagi. Iga jumalateenistus on täis rõõmu Issanda kohalolust ning samaaegselt ootus tule, Issand! Iseäranis armulaud on erakordse selgusega otsekui taevase rõõmupeo eelaimduseks, see on koht, kus Kristus ise on kohal, kutsudes meid osadusse iseendaga.

Samas on armulaual kohalolev Issand ometi see, keda alles oodatakse. Tema on ka see peigmees, keda tuleb valvel olles oodata ja tuld lambis hõõgumas hoida, kuna keegi ei tea Tema saabumise hetke. Paastumine, nagu palvegi, aitavad end Tema tulekuks ette valmistada. Nii arenes vanas kirikus üsna varakult välja tava paastuda. Paastupäevadeks kujunesid kolmapäev ja reede Jeesuse vangistamise ja ristilöömise päevadena. Korrapärane, ettekirjutatud ajal paastumine on midagi, millest protestandid on reformatsioonist alates distantseerunud. Paraku on distantseerutud ka paastumisest kui sellisest, ehkki Luther mõistis hukka vaid variserliku paastumise paastumise enda pärast.

Paastumise kui alandlikkuse väljenduse kiitis ta seevastu heaks ja soovitavaks. Jeesus ei kõrvaldanud ju paastu põhimõtteliselt, vaid andis sellele uue mõtte. Võib öelda, et Ta andis meile vabaduse paastuda, millest tänaseks on paraku kujunenud vabadus mitte paastuda. Ometi võib paastu pidamine olla vahel lausa vajalik selleks, et end võõrutada millestki, millest oleme sõltuvusse sattumas. Paastumine ei pruugi tähendada vaid söögist loobumist, vaid ka sellest, mis ähvardab meie üle võimust võtta. Siinkohal meenub lugu tuttavast, kelle ülestõusmispühade-eelsele söögipaastule lisandus televiisori mittevaatamine. Nimelt oli ta mõistnud, et veedab televiisori ees liig palju aega: vahel ei leidnud ta pärast tunde kestnud televiisori ees istumist enam kuidagi rahu Jumalaga kõnelemiseks ja iseendasse vaatamiseks.

Milles seisneb aga Jeesuse Kristuse jüngrite paastumise erilisus? Mis eristab seda paastumist muust religioossest paastumisest? See, et Tema jüngritel on juba enne paastumist kindlus, et Ta ei lükka neid tagasi, et Ta on nende juures maailma ajastu otsani. Ning teadmine, et nad pole õigeks mõistetud mitte oma tegude pärast, vaid selle pärast, mida Tema nende heaks on teinud.

Aamen.

Image
Anne Burghardt,
õpetaja

, õpetaja

3 Kommentaari artiklile “Paastumine on alandlikkuse väljendus”

  1. Külaline ütleb:

    kui autor ikka oma kirjatüki kommentaare loeb ja neile reageerib.

  2. Külaline ütleb:

    lihtsalt pisuke parandus: kolmapäev ei ole mitte Jeesuse vangistamise, vaid äraandmise päev

  3. Külaline ütleb:

    Tänud austatud hr./pr. x-le hoolsa lugemise eest!Igati õigustatud kommentaar, soovisin sellist vale formuleeringut ka ise muuta, kuid siis oli leht juba trükis…

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)