Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Paastumine näoraamatust

21.10.2015 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Urmas Petti rääkis kord anekdoodi, kuidas Martin Lutherile olla lubatud kinkida hobune, kui ta suudab meieisapalve lugeda nii, et kordagi millelegi muule ei mõtle. Usuisa palvetanud: «Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi, Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine … ei tea, kas sadul ka on kaasas?»
Kiirustavas infouputuses on aina keerulisem keskenduda. Näoraamat on tore võimalus hoida oma peopesal kõiki neid, kes on su kutsele vastanud. Selles on palju head, ometi märkasin, et aeg, mille sinna kulutan, aina suureneb. Viimaseks tilgaks karikas sai Dorian Supini filmi «Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan» vaatamine. Kummalisel kombel sai piire ületavaks stseen, kus Pärt mängib lastelastega peitust ja ülemisele korrusele jõudes taskulambi haarab, öeldes: «Ma kustutan tule, siis näen paremini.» Läksin koju ja alustasin paastumist näoraamatust.
Esimesed kaks päeva valdas vabanemise tunne. Alates kolmandast päevast pidin end tõsiselt tagasi hoidma, et mitte sisse logida. Tänaseks on 21 päeva möödas, võõrutusnähud on seljataga ja olen rahul: aega on rohkem, ma ei saa osa emotsionaalsetest reageeringutest päevakajalistel teemadel, olen keskendunud päris elule. Jah, infot pole nii palju, aga olev on kirgas ja täiesti kohal. Kohtumised on teistsuguse kaaluga, vestlused kõnekamad, värvid kirkamad. Elu on elusam ja Jumal lähemal!
Kätlin Liimets

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)