Esileht » Uudis » Esileht »

Paastumaarjapäeval algas paljudele küüditee

24.03.2021 | | Rubriik: Esileht
Kui avalikud jumalateenistused oleks lubatud, oleks Tallinna Püha Vaimu kirik paastumaarjapäeval kaunistatud sinise liturgilise värviga, mis on Maarja ja Eesti lipu värv. Fotol 1995. aastal Anneli Oru valmistatud Püha Vaimu kiriku altaripõll.Marju Raabe.

Homne paastumaarjapäev on eestlaste kollektiivses mälus seotud märtsiküüditamisega, mille käigus viidi 1949. aastal kodudest üle 20 000 süüta inimese.

Kui 19 ešeloni 72 aastat tagasi märtsis liikuma hakkasid, ei teadnud loomade transpordiks mõeldud vagunitesse suletud inimesed, miks neid arreteeriti ja kuhu neid viiakse. Kinnipidamisel ette loetud otsus eluks ajaks väljasaatmise kohta ei selgitanud toimuva põhjusi. Mure tekitas ahastust ja viha.

Selgem teadmine saabus tasapisi nende pikkade nädalate jooksul, mil õnnetuid ebainimlikes tingimustes kodumaalt võõrsile transporditi. Siis, kui vaguni seinalaudadesse uuristatud aukudest sai näha, kuhu tee viib. Kui Uurali mäestikku läbiti, polnud võimalik enam illusiooni toita – ees ootasid Siberi lagendikud ja metsik taiga. 

Meeleolu püüti hoida

Sõideti peamiselt öösel ja suurlinnu vältides, päeval seisnud küüdirongid tihtipeale kõrvalistel haruteedel. Mustad teod otsisid pimedusest varju. 

Et kestvas raskuses hakkamasaamiseks tuleb meeleolu hoida, see pole viimase koroona-aasta leid, vaid inimesed on sellest elutervest mõttest ikka püüdnud juhinduda. Ka küüdivagunites, teame kaasaegsete mälestustest, püüti üksteist lootuse hoidmiseks toetada. 

Valdav oli ühislaulu ülesvõtmine. Liigutavad on kirjeldused sellest, kuidas Narva jõest üle sõites kajas vagunitest Eesti hümn. Aga teisedki väega viisid pakkusid kindlust tolles kindluseta ajas. Küllap kuulus spontaansesse repertuaari mõnigi vaimulik laul, sest kõik viidud olid ju ristiinimesed, kellel mitmed kirikulaulud peas. 

Maarjamaa värvi sinine

Suurküüditamise 72. aastapäeva tähistamiseks ei kutsuta sarnaselt mullusega inimesi kogunema. Mälestusküünla võib iga inimene oma aknalaual süüdata ja küllap viiakse neid ka paljude maamärkide juurde üle Eesti. 

See, et aastakümnete tagune küüditee sai alguse kristliku maailma olulisema püha eel ning esimesed arreteerimised toimetati just paastumaarjapäeval, annab kogu õõvastavale tegevusele veelgi sügavama mõõtme. Küllap oli viidute hulgas neid, kes kirikukalendri sündmustikule kaasa elasid, tähistades pühi senikogematutes tingimustes. 

Võib ainult oletada, kas ja kuidas kõnetas paastumaarjapäeva kirjakoht neid, kelle elu oli selgemini kui kunagi varem Jumala juhtida. Ära karda, julgustas ingel Gabriel Maarjat, kes sai teate lapseootele jäämisest. Ka küüdivagunis oli rasedaid ning pisikeste rinnalastega emasid. Õnnetuid naisi, kes oma õnnistatud seisundist rikkumatut rõõmu ei võinud tunda. 

Ehk tundis aga mõnigi, et Jeesus ja tema ema Maarja on nendega, kannatab koos küüditapis olijatega.

Liina Raudvassar

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)