Esileht » Mitmesugust » Muusika »

Paastukuu algas oratooriumi esiettekandega

30.03.2011 | | Rubriik: Muusika, Tähtpäev, Teoloogilist

Juhan Aavik lõpetas Peterburi konservatooriumi 1907. a trompeti erialal ning 1911. a teooria ja kompositsiooni erialal.Artur Kapp alustas õpinguid 1891. a ja lõpetas Peterburi konservatooriumi oreliklassi 1898. aastal. 3 x internetFriedrich Saebelmann astus 1874. aastal esimese eestlasena Peterburi konservatooriumi, kus õppis siiski vaid ühe aasta.

1931. a märtsikuu esimesel päeval jõudis esiettekandeni prof Artur Kapi (1878–1952) oratoorium «Hiob». See oli tõeline suursündmus Eesti muusikaelus.
Estonia kontserdisaal oli rahvast pilgeni täis. Kohal olid riigivanem, valitsuse liikmed, välissaadikud. Publik raatsis saalist lahkuda alles siis, kui Kapp juba istus Estonia Valges saalis oma ametivendadega, kes meistrit muidugi «elada» lasksid.
Monumentaalne teos oli kirjutatud nn suurele aparaadile: sega-, mees- ja naiskoor, solistid ja vokaalansamblid, orel ja sümfooniaorkester. Dirigent prof Juhan Aavik oli selleks mobiliseerinud meie parimad koorid: Estonia Muusika Osakonna segakoori ja Tallinna Meestelaulu Seltsi meeskoori.
Teose kogu muusikaline areng keskendus hästileitud suursuguse juhtmotiivi «Õnn sel, kes usub Jumalat» ümber, mis andis teosele mõtte ja sisu ning kandis kogu oratooriumi. Tähelepanu äratasid veel tabavad muusikalised momendid nagu hõiskav kiituselaul «Suur oled Sa, Jehoova», selle vastand «Loll usub Jumalat», rahuturütmiline ja jubedakõlaline Saatan, Hiobi sõprade kaunis tertsett «Me tuleme sind vaatama» jne.
Oratooriumi õppimiseks kulus 1,5–2 kuud, mis sellise suurteose kohta oli üpris napp aeg. Ettekanne oli laitmatu. Hiobit laulis meie tuntumaid ooperi- ja oratooriumilauljaid Karl Viitol, tema naist Niina Romanova. Saatana rollis oli Bernhard (Benno) Hansen, kellele tema partii aga madalavõitu oli.
Viiulisoolo oreli saatel, mida tunneme pealkirja all «Viimne piht», esitasid Hugo Schütz ja Kasimir Zypris (Shypris). Prof Artur Lemba leidis selle olevat küll võõrkeha, mis oratooriumi iseloomuga kokku ei sobivat. Võõrastav oli Lemba arvates ka Jumala osa, mis deklameeriti. Artur Kapp aga väitis, et tema teada pole Jumal laulutunde võtnud.
Oli ka neid, kes heitsid Kapile ette moodsa muusikavooluga kaasa minemist. Teosest paistnud välja masendav püüd – taeva pärast, ainult mitte meloodiat. «Oli raske tunne kuulata inglite koori «Püha, püha» ning koori «Kõik taevad laulvad»,» kirjutab Vaba Maa ja küsib: «Kuidas võiks inimene kujutleda inglite laulu?» A. Kapi tõlgenduses koosnenud see viisivaestest jupikestest, mille vahel «ragistas» orkester.
Mendelssohni oratoorium kõlas Tartu Maarjas
Veel teinegi kirikumuusika suursündmus leidis sel kuul aset. 22. märtsil tuli Tartu Maar­ja kirikus ettekandele F. Mendelssohni oratoorium «Elias». Maarja kiriku koor eesotsas Adalbert Wirkhausiga oli ära teinud suure töö. Juba kooride kätteõpetamine oli raske. Lisaks takistas tööd võimekate orkestrantide vähesus ja Maarja kiriku oreli häälestus, mis oli märksa madalam normaalsest, jäädes kättesaamatuks orkestri puhkpillidele.
Koorid kõlasid siiski päris kindlalt, kuigi raskusi oli tenoritega. Ansamblitest läks korda naiskvartett nr 34.
Segakvartetid nr 15 ja 41 kõlasid tumedalt ja ebaühtlaselt. Solistid tulid oma osadega toime, kuigi osa lauljaid olid vähetuntud, peale Evald Laanenbecki (Laanpere), kes, nagu ütleb sellel kontserdil käinud Eduard Visnapuu, «painduva ja ilmeka hääle ning vastava tõlgitsusega andis oma osale elulise joone». Muidugi oli tuttav nimi ka Karl Põlde, kelle hääl aga polnud seekord korras.
Kunstnik Jumala armust
Paistus oli põhjust mälestada Friedrich August Saebelmanni (1851–1911). Möödus ju 7. märtsil 20 aastat tema surmast. Elas ta 59aastaseks.
Jaan Lattik on meenutanud: «Esmakordselt ma jutlustasin Paistu kirikus. Käärkambrisse kostis imekena orelimäng. Olgugi, et orel oli vana ja vigane. Küsisin õpetaja Bergmanilt, kes see seal nii uhkesti mängib. Bergman muheles ja lausus: «Ei keegi muu kui Friedrich Säbelman ise.» Oli too Säbelman küll kunstnik Jumala armust.»
Kuid oma loomingugagi on Saebelmann end kirikumuu­sikasse kirjutanud. «See on laul, mis iial ei vanane,» kirjutas Postimees Saebelmanni laulu «Palve» kohta. «Teda on kaua aega lauldud, teda on palju lauldud, aga ta on ikka armas.»
Esimese eestlasena oli Saebelmannil pähe tulnud muu­sikalist kõrgharidust kätte saada. Aineline kehvus ja iseloomu püsimatus sundisid teda aga Peterburi konservatooriumi klaveriklassi pooleli jätma. Nii ongi tema edasine elutee seotud kooliõpetaja ja köstri ametiga Karksis ja Paistus.
Kirikumuusikud uute tuulte ootel
Kirikumuusika Sekretariaadi loomisega oli nii kaugele jõutud, et koosseis sai komplekteeritud. Köstritest hakkasid sellesse kuuluma Karl Tuvike Helmest ja August Siiak Kadrinast, lisaks prof August Topman kui kõige suurem kirikumuusika autoriteet.
Pastoreid hakkasid sekretariaadis esindama A. Grünberg Pärnust ja A. Eilart Nõmmelt ning prof H. B. Rahamägi. Loodeti, et nüüd hakkavad kirikumuusikas puhuma uued tuuled. Oli juba nõuks võetud panna alus köstrite kodule (võõrastemajale), kus kaugemalt tulnud kirikumuusikud ulualust leiaks.
Kogudustes olid ilmaliku rahva eeskujul moodi läinud perekonnaõhtud. Järjekordne taoline vaba aja veetmine leidis 1. märtsil aset ülikooli koguduses.
Sissejuhatava kõne ja palve pidas abiõpetaja A. Pähn. Prof M. J. Eisen rääkis vee­uputusest. Ühises teelauas lauldi ja vesteldi. Koosolemine lõppes H. B. Rahamägi sõnavõtu ja palvega. Muide, ülikooli eesti pihtkonna täiskogu otsustas ühel häälel pihtkonna 10. aastapäeva puhul annetada prof dr Rahamägile kuldse ametiristi teenete eest koguduse teenimisel ja usuteaduse edendamisel.
Tallinna Jaani noorte perekonnaõhtu oli seekord vanadekodu ruumes. Kannatuste tähtsusest kõneles õpetaja A. Sternfeldt, Jeesuse ja Samaaria mehe teemal esines külalisena õpetaja R. Bidder. Muusikalises osas sai kuulda kahekordset meeskvartetti ja soliste. Sissetulek käsitöö müügist ja einelauast annetati vaestele.
Lühidalt
Eestis oli kontserdireisil Pariisi Suure Ooperi primadonna Xenia Belmas. Üks tema kontserte oli Narva Peetri kirikus, kus ta esines koos vabakunstnik Peeter Penna ja vene kirikute ühendkooriga.
Lauljanna esinemine võeti soojalt vastu, P. Penna orelipalad aga ei äratanud erilist tähelepanu. Kõige huvitavamad olid kooriettekanded Arhangelski juhatusel. Esitatu hulgas oli nii lihtsamaid vene kirikulaule kui ka uuema aja kompositsioone.
Pärnu muusikud andsid ühisel jõul kontserdi oma Eliisabeti kirikus. Eesmärk oli õilis – koguda raha tiisikushaigete ravimiseks. Kontserdi sissetulek oli märkimisväärselt suur.
Kuigi külm ja tuisune ilm takistas rahvast kirikusse tulemast, peeti 1. märtsil Karja kirikus kohalike kooride toel esimest korda koraalipüha.
Vaheldumisi esinesid koor, selle mees- ja naisrühm ning kogudus. «Koraalipühal tundus selgesti, kuidas kirja lugemistel hakkasid helisema hinges need koraalid, mis pärast lauljate suust võimsalt edasi kajasid,» kirjutas üks kirikulistest.
7.–15. märtsini oli Võnnu kihelkonnas äratuse ja evangelisatsiooni nädal. Käidi läbi terve kihelkond ja peeti 12 jumalateenistust, peale selle koosolekud leerisaalis. Nädalast võeti elavalt osa. Palju oli noori.
Mati Märtin

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)