Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Paastuaja toidulaud

16.03.2007 | | Rubriik: Jutlus

Teatud nurga alt vaadates võib esimese hooga tunduda arusaamatu, miks on paastuaja jutluseks valitud evangeeliumilõik, mis räägib rõhutatult söömisest. Johannese kuues peatükk algab viie tuhande mehe kõhu täitmisega. See oli suur söömaaeg, igaüks võis suhu pista niipalju, kui tahtis (6:11). Peagi pakub Jeesus rahvale justkui lisa, tõsi küll, ühe kummalise eluleiva näol. Kas see pole aga juba liiast; kas see pole juba ülesöötmine?

Lähemal vaatlemisel selgub, et rahvas ise otsis Jeesuse taas üles. Nende kõhud olid jälle tühjaks läinud, ent meeles mõlkus too imeline toidulaud, kus viiest odraleivast ja kahest kalast jätkus tuhandetele. Jeesus nägi seda ja ütles ka asjaosalistele: «Te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis» (6:26). Niisugused me, inimesed, oleme. Ikka on kergem sirutada kätt selle järele, mida kõlbab kohe hamba alla panna, mis sest, et õige varsti läheb see kõige liha teed…

Jeesus ei käskinud enam rahval maha istuda ja järjekordset einet võtta – naatsaretlase kulul. Ta pani taolisele kummardamisele punkti. Muidugi ei lõppenud see Talle väliselt vaadates kuigi hästi. Jeesuse kummaline jutt Tema ihu söömisest ja vere joomisest ajas kuulajail ihukarvad püsti ning «seepeale lahkusid paljud Ta jüngritest Tema järelt ega käinud enam koos Temaga» (6:66). Jeesuse pakutud uus leib tundus seedimatu.

Enne kui rahvas Issanda ümbert laiali valgus, tuletas mõni nende seast Jeesusele meelde iisraeli rahva ajalugu. Nad nimetasid nelikümmend aastat kestnud kõrberännaku üht silmapaistvamat imetegu: orjusest pääsenud rahvas sõi kõrbes mannat või nagu psalmist laulab: «Igaüks sõi inglite leiba!» (Ps 78:25). Näib, nagu selle sündmuse meeldetuletajad uhkustaksid Jeesuse ees. Tegelikult tulnuks toda ammust episoodi hoopis häbeneda. Kõrbes jumalarahvale antud manna sümboliseerib inimeste usaldamatust ja kiusu oma Looja vastu. Laulik kirjeldab: «Kõigest hoolimata nad patustasid edasi ega uskunud Tema imesid!» (Ps 78:32). Jeesus isegi tõdeb: «Teie esiisad sõid kõrbes mannat ja surid.» Nad surid sõnakuulmatuse kätte.

Kummatigi leidub meenutusel iisraeli rahva kõrbeimest veel üks oluline tähendus. Nimelt, et isegi inimese muldne leib – igapäevane toidus – on Taevaisa ime. Küllusest nõretavas heaoluühiskonnas võib aeg-ajalt tekkida illusioon, et kaetud toidulaud on midagi enesestmõistetavat. Kui keegi ka on selle jaoks mingisuguse ohvri toonud, siis ikka usin inimeselaps ise, tänu ja kiitus talle! Ilmselt on niisugune arusaam üheks peapõhjuseks, miks paljudel nüüdisaja inimestel ei teki vajadust rooga võtma asudes tänada Loojat.

Kõrbeolukorras niisuguse enesestmõistetavuse pettekujutlus haihtub. Eks eestlasedki tea seda omast käest. Mitme sõja ja muu häda rullumine üle meie maa tõi ikka ja jälle kaasa igapäevase toidu vähesust või lausa nälga. Mäletan ühest oma kooliaja Eesti ajaloo õpikust illustratsiooni, mis on mingil põhjusel tänaseni väga detailselt silme ees. Mustvalge pilt kujutab üht palkseintega talutare umbes 17. sajandil. Tares on hulk lapsi ja nende keskel mees, leivakakud käes. Räbalates lapsed tormavad väljasirutatud kätel mehe poole. Eriti selgelt meenuvad mulle laste silmad. Neis oli midagi õudset: viimse võimaluseni pärani, ahned, lausa hullunud. Võiks öelda, et nende laste jaoks oli leib ime, selline ime, mida hästi uskudagi ei tahtnud. Jeesuse õpetatud sõnad paluvadki inimkonnale seda tavalist ja tavapäratut ime: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.»

Jeesus paneb aga muldse leiva kõrvale veel ühe – eluleiva. See eluleib on Tema ise. Igaüks, kes seda sööb, elab igavesti. Väga tähtis nende Jeesuse sõnade juures on see, et Ta ei aseta toda eluleiba enesest väljapoole. Meil tuleb Jeesust ennast vastu võtta kui väärtuslikemat rooga. Me ei saa Teda kõrvale jätta või uskuda Temasse nagu eemalt vaadates. Me kas sööme või jääme nälga ja sureme.

Johannese evangeeliumile heidetakse mõnikord ette liigset abstraktsust. Kas Jeesus kui eluleib on ikka tegelikult seeditav? Kristluse ajalugu tunnistab: jah! Olgu selle näiteks kas või 1941. aasta suvi Auschwitzi koonduslaagris. Keegi vang oli põgenema pääsenud ja laagri ülem otsustas karistuseks hukata kümme meest. Üks hukkamiseks väljavalitud vang hakkas paluma, et ta jäetaks ellu, kuna tal on perekond. Seepeale astus ette katoliku preester Maximilian Kolbe ja pakkus end väljavalitud mehe asemele. Nii tehtigi. Mehed paigutati spetsiaalsesse punkrisse, kus oli tavaks nälja abil piinata ja tappa. Punkrit tunti ka kui inimsöömise paika – meeleheitele aetud inimese pimedaima teo tunnistajat. Ometigi toimus preester Kolbe läheduses midagi vastupidist. Mehed lamasid betoonpõrandal, laulsid vaimulikke laule, palvetasid. Mingi ebatavaline jõud toitis surma määratud vange ja võitis neis loomaliku instinkti oma liigikaaslast hävitada. Kahe nädala pärast elas veel kolm meest, Kolbe nende seas, ja nad surmati mürgisüstiga. Aga nad lahkusid usuga Jeesusesse, kes toidab ELULEIVANA inimese südant, tahet ja tegusid isegi kõige ääretumas kõrbes.

Head sõbrad! Kannatus- ja paastuaeg pole nälgimine. Ta on küll oma igapäevase toidu kvaliteedi hindamine kõige laiemas tähenduses. Ta on eluleiva vastuvõtmine ja elusama elu elamine. Palvetagem, et meiegi saaksime osa Eluleiva, Jeesuse Kristuse, õnnistusest! Aamen.

Image
Marek Roots, Häädemeeste koguduse õpetaja (teenib praegu Toronto Peetri koguduses)

2 Kommentaari artiklile “Paastuaja toidulaud”

  1. Külaline ütles:

    Luterlased ja paastumine? Jeesus paastus ja jüngrid ka, aga võtame evangeelselt!
    Võibolla peaks siis eluleivast ka paastuma?

  2. Külaline ütles:

    See lugu ei vasta pealkirjale. Armulaual käiakse mitte ainult paastu ajal ja muu toidulaud jääb ju ka samaks.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)