Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Paastuaja kirjad

01.03.2017 | | Rubriik: Kultuurielu

paastuajaIga talve järel tuleb kevad. Ja talve ning kevade piirimail kõigub paastuaeg, mis kestab 40 päeva (lisaks pühapäevad – toim.) ja peab ette valmistama Kristuse kannatusnädalat, mille järel pühitsetakse inimkonna ajaloo kõrgpunkti – Jeesuse ülestõusmist surnuist.
Paastu kohta pole kooliajast peaaegu midagi meelde jäänud. Paastumine pidi võrduma nälgimisega ja seda olid harrastanud kaugemas minevikus mitmed võõrad tsivilisatsioonid. Pearõhk asetses siin lihasöömisel, mis oli täiesti keelatud mitmeks nädalaks, ja pühad, mida nimetati lihavõtteks, tähendasidki seda, et nüüdsest peale tohtis jälle lauale kanda maitsvaid rasvaseid praade ja lõbu tunda pannil särisevatest vorstidest.
Paastumise tähendus ei paistnud kedagi eriti huvitavat. Aga enne paastuaega seisis kalendris vastlapäev ja sel puhul küpsetati lõhnavaid vastlakukleid, millesse tilgutati hinnalist Bulgaaria roosiõli. See maksis palju raha, ja nõnda märkis vastlapäev kooliski vahet rikaste ja vaeste vahel: esimesed said kodust kaasa ahvatlevaid kukleid, kuna teised närisid vahetunnil ikka oma tavalisi võileibu. Juba laste seas avaldus lõhe ühiskonnas, aga sellest ei rääkinud õpetajad ega õpilased. Materiaalne vaesus seisis põlu all ja viisakas seltskonnas ei kõlvanud ta kõneteemaks.
Sellega seoses meenub veel vastik pilt algkooliajast.
Meie klassi oli saadetud üks poiss eriti viletsast perekonnast. Tema ülikond oli kulunud, ja meie võileibade asemel, millele oli kodus pandud juustuviil või singiriba, tuli tema kotist välja ainult paljas kuiv kannikas. Kord olid poisid tema leivakoti kätte saanud ja klassis hakati kuivade leivatükkidega „palli” mängima. Tükid lendasid üle meie peade ühest nurgast teise. Poisid hõiskasid. Keegi ei protesteerinud. Mis edasi sai, seda ma ei mäletagi enam.
Sel ajal oli esimene Eesti Vabariik umbes kümme aastat vana. Meie eluideaaliks oli seatud edu ning materiaalne heaolu. Selle saavutamiseks oli vaja õppida, töötada, ettevõtlikkust näidata. Mis kümme aastat hiljem juhtus, sellest pajatavad ajalooraamatud.
Teine Eesti Vabariik sai jalad alla umbes kümme aastat tagasi. „Fanny! Meil ei ole enam oma riiki,“ kirjutab üks vana sõber Tartust. Peaaegu kõigist sõnumeist kodumaalt kostab enam-vähem sama hädahüüd: riik on maha müüdud, ajalehed alluvad võõrastele, maaelu lastakse välja surra, rahva vaesus karjub taeva poole … Need, kelle käes on võim ja kes praegu – teadlikult või ebateadlikult – Eesti riiki auku ajavad, paistavad olevat veendunud oma karistamatuses. Aga mis kõige kohutavam – ei näi olevat ühtegi moraalset institutsiooni, kust tuleks etteheiteid või hoiatusi. „Isegi Eesti kirik peab oma suu kinni,” kaebab üks Tallinna sõber.
Muidugi, hoolimatust ning kuritegelikkust on alati olnud ja maailm jääb selliseks, nagu ta on. Aga vähemalt kristlased peaksid reageerima. „Kui poliitikategelane vaikib, siis peab religioosne inimene sõna võtma,” ütles alles hiljuti kreeka-ortodoksi patriarh Hazim, ja Selim Abou, Beiruti Püha Joosepi ülikooli rektor, jesuiit, kordab neid sõnu üleskutses kõigile Liibanoni kodanikele, kes tahavad selle purukslöödud maa sõjahaavu parandada.
Siin on tarvis kõigi kodanike osavõttu, selget pilku tulevikule, teataval määral eneseohverdamist. Ka kristlane on kodanik, ja kui ta ei taha seda olla, siis pole ta ka kristlane. Poliitika igatahes väljendab kogukonna eetikat ning vaimsust. Kuidas seletada seda meie Toompea härradele? Ja ka kirikurahvale? Mitmed, kellega olen sel teemal vaielnud, arvavad, et olukord on lootusetu, et „liiga suured huvid on mängus“.
Rahulolematute kriitikat ning hädaliste appihüüdu ei võeta üldse kuulda. Meie valitsejad ei ole „mitte ainult kõva käega, vaid ka kõva kuulmisega“, ironiseerib Aarand Roos Stockholmi Eesti Päevalehes (1. märtsil 2001). Peale selle kindlasti ka veel kõva südamega.
Usun siiski, et üks hüüdja hääl kõrbes võib panna südametunnistuse liikuma. Kõigepealt peab aga keegi julgema häält tõsta. Meil kõigil oleks kasulik lugeda Hesekieli. Tema aeg ei olnud õilsam kui meie oma. Aga kui prohvet arvab, et ei ole mingit mõtet hakata üldise nurjatuse vastu karjuma, sest niikuinii ei teeks sellest keegi välja, siis käsib Jumal teda ikkagi minna ja rahvale tõtt öelda: „Kas nad kuulavad või ei kuula, sina aga mine ja ütle …“
Niisiis, öeldud sõna ise on oluline. Kuid ütlemine võib osutuda ütlejale hädaohtlikuks. Ka sellega peab nõustuma. Elu on igal juhul hädaohtlik. Nii või teisiti.

Fanny de Sivers

Fanny de Sivers. „Paastuaja kirjad. Eesti sõpradele“. Märts 2001. Kirjastus Maarjamaa 2003, teine trükk 2007. (Katkend lk 3–5)
Ilmuvat teksti on toimetatud.

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)