Esileht » Arvamused » Kolumn »

Paastuaegne elumõnu

08.03.2017 | | Rubriik: Kolumn
Merillelt11

Merille Hommik

Istun akadeemik Anu Raua vaibakudumise kambris ja tunnen elust mõnu. Kas siis paastuajal tohib elust mõnu tunda? Kuid kuidas sa seda endale keelata saad, kui su ümber on nii palju valget vaikust, istud tugitoolis, ümberringi ligi kolmkümmend korvitäit eri värvi lõngakeradega! Pea kõikidel korvidel kõrged kuhjad peal.
Kui silmad nendelt lõpuks ülespoole tõstad, näed kangastelgedel kolme pooleliolevat vaipa. Ühel kirikutorn peaaegu valmis kootud ja kavand selle ees reedab, et peagi ehib tornitippu suur päikeses särav vaskne kukk. Taamal pehmetes toonides taluhooned ja silmapiirini lund. Kõige selle üle sinine taevas ja seal, kus taevas maaga kokku saab, on üks lihtne rist.
Teisel vaibal on Kihnu naised kirjudes punarõõmsates ja tõsitumedates rõõmu- ja murekörtides. Kaugemal mets ja metsapuude latvades eri värvi linnud. Naised kõik ühele poole minemas. Kõigil lindudel nokad nende naiste minemisele vastupidises suunas. Kolmandal vaibal saar keset järve ja saarel taevasse tõusvad kuused ning järvevees kuuskede peegeldus. Raske on taibata, kus vesi, kus taevas, kuid kuused on kui ristide metsad.
Paber, millele seda lugu kirjutan, toetub raamatule, mille pealkirjaks „Elumõnu“. Tulin saunast ja söögilauast, vahvate juttude, vahvate inimeste seltskonnast ja tunnen juba pikemat aega elust mõnu. Olen võtnud vaba nädalavahetuse, sõitnud koos kalli kaasaga kaugele sealt, kus juba mitu nädalat on olnud liiga palju tööd, heale sõbrale külla. Tean, et teised teevad nüüd kirikus ära kõik selle, mida sel nädalavahetusel on vaja teha.
Olen otsustanud ka edaspidi võtta kord kuus ühe n Puhanud ja rahulik õpetaja, kes laseb laetud püssist, saab ehk senisest paremini vajalikele märklaudadele pihta.
Siin valmivate vaipade kambris ma mõistan mõnda asja. Mõtlen, et palju sellest, mida me teeme, ütleme, kirjutame, võiks valmida nii nagu need vaibad. Mõte, mis tuleb pähe, saab eskiisiks. Vesivärvidega kaetakse palju pabereid, kuni kunstnik jääb lõpuks ühega rahule. Seejärel otsustatakse vaiba suurus ja seatakse üles lõimed, valitakse lõngad ja algab kudumine. See kestab päevi, nädalaid, kuid. Mõnigi koht harutatakse üles ja tehakse uuesti. Ääretult kannatlikult, lõnghaaval, ridahaaval.
Aeg-ajalt vaatan mõnda kirja, mille olen kiiresti teinud ja teele saatnud. Mõnikord mitmekümnele või vahel mitmele tuhandele lugemiseks. Kirjutasin liiga kiiresti ja siis saatsin liiga kiiresti teele. Kui seda uuesti loen, on mul häbi. Oleksin võinud veidi oodata, uuesti üle lugeda, vead parandada. Mõnedki lood oleksin võinud kustutada, paljud teisiti sõnastada. Kirjavead, konarlikud laused, teravused, kohati ka kohtumõistmised.
Tahaksin olla kui vaibakuduja. Tal pole võimalik võtta ämbritäis värvi ja see läigatada lõuendile ning kirjutada sinna alla oma nimi.
Mõtlen siin mõnuledes, kas mul on veel mõni mure, sest eestlasel peab ju mõni mure olema. Leidsingi veel ühe. See on sarnane värviämbri teiste maalitud maalile viskamisega. Mulle tundub, et kohati kohutavalt kiirelt läigatatakse kriitikaämbritest hukkamõistu musta. Ilma et suvatsetakse süveneda, ühendust võtta, rääkida, küsida, kuidas lugu tegelikult on. Keegi kusagil kirjutas, ütles kellegi kohta midagi halvasti ja vähesed süvenevad, enne kui omalt poolt mustavat musta juurde loobivad.
Hiljuti lendas meedias ja sotsiaalmeedias kriitikat mõne meie vaimuliku ja meie eelmise presidendi kohta. Saan aru, et mõni elab teisest halvasti öeldes välja enda puudusi. Kriitikateraapia? Kui lugesin Rakvere vaimuliku ja linna kultuurikomisjoni esimehe Tauno Toompuu kohta kirjutatut, oli mul raske oma silmi uskuda. Helistasin talle. Ta võttis kohe kõne vastu. Rääkisime.
Sain aru, mõistsin ja mõistan järjest vähem neid kristlasi, kes täpselt teavad, teravaid sõnu ütlevad, hukka mõistavad. Pühakiri soovitab kohtumõistmise Jumala hooleks jätta ja enne ligimese tegudele hinnangu andmist temaga nelja silma all rääkida. Paljudel pole aega. Paljud ei julge. Aga Jumala kohtujärje ees peame kord kõik seisma.
Kas oleme vabanduskõne valmis mõelnud? Kas meil lastakse midagi ütelda? Meie ju neile, keda kritiseerisime, vastamiseks aega ei andnud. Me ei küsinudki midagi. Teadsime täpselt. Vähemalt nii me arvasime.
Paastuajal võiksime muutuda vaibakudujateks. Teha kõike nii, et paneme tehtusse tavalisest veidigi enam aega ja armastust. Tean, et see on ohtlik. Võime hakata elust mõnu tundma ja muutuda nendeks, kelle läheduses on teistelgi mõnus olla.

jaantammsalu_2014 copy

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,
kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)