Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Päästetute tänulaul

04.05.2007 | | Rubriik: Jutlus

Mehed püüavad jäätunud Peipsi järvel kala. Järsku jää puruneb. Elu ja surma peale võideldes sulbivad mehed jäises vees. Ahastuses on nad valmis Jumalale enda päästmise eest lubama ükskõik mida. Nad palvetavad. Meeleheitel kalurid on valmis oma pääsemise eest isegi kirikule kroonlühtri annetama. Järsku on ühe mehe jalad põhjas. Ta lausub: «Kurat, jalad põhjas.» Ning tänutäheks Jumalale annetatakse kirikule küünlajalg. Loo jutustab kõigile tuttav eesti kirjandusklassik ja ilmselt on Liivi novellis niivõrd head inimesetundmist, et aeg-ajalt tasub seda meenutada. Tegu on ju inimlike meestega.

Sel päeval sa ütled: «Ma tänan sind, Issand! Sa olid küll vihane minule, aga su viha pöördus ja sa trööstisid mind. Vaata, Jumal on mu pääste! Ma olen julge ega karda, sest Issand Jumal on mu tugevus ja kiituslaul,

 

ja tema oli mu päästja.» Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist. Ja sel päeval te ütlete: «Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod, tunnistage, et tema nimi on kõrge! Ülistage Issandat,

 

sest tema on teinud suuri asju, saagu see teatavaks kogu maal!

 

Hõiska ja rõkata rõõmust, Siioni elanik, sest Iisraeli Püha on teie keskel suur!»

Jesaja 12:1–6

Mehed püüavad jäätunud Peipsi järvel kala. Järsku jää puruneb. Elu ja surma peale võideldes sulbivad mehed jäises vees. Ahastuses on nad valmis Jumalale enda päästmise eest lubama ükskõik mida. Nad palvetavad. Meeleheitel kalurid on valmis oma pääsemise eest isegi kirikule kroonlühtri annetama. Järsku on ühe mehe jalad põhjas. Ta lausub: «Kurat, jalad põhjas.» Ning tänutäheks Jumalale annetatakse kirikule küünlajalg. Loo jutustab kõigile tuttav eesti kirjandusklassik ja ilmselt on Liivi novellis niivõrd head inimesetundmist, et aeg-ajalt tasub seda meenutada. Tegu on ju inimlike meestega.

Milline oli Sinu viimane palve Jumalale? Kas tulid Tema ette mingi murega või hoopis tänuga? Või kui sageli palvetad mingi mure või rõõmu pärast? Kui sageli palud Issandat enda või teiste pärast?

Ilmselt võib suur osa nende küsimuste üle mõtisklenutest tõdeda, et viimati palvetasin ma ikka oma mure pärast ja üleüldse pöördun Jumala poole ennekõike siis, kui mul on midagi korrast ära. See on nii inimlik.

Ka inimestega suheldes talitame sageli samamoodi. Sageli heliseb minu taskus telefon. Teisel pool toru on tuttav, kellega ma pole ammu rääkinud. Ta ütleb: «Helistasin sulle, et küsida, kuidas sul läheb.» Umbes kolmandik sellistest kõnedest jõuab pärast paariminutilist sissejuhatust ja viisakat vestlust asja juurde. Siis räägitakse juba seda, miks tegelikult helistati ja tavaliselt on selleks mingi soov, milles mina saan teist inimest aidata. Ka see on inimlik.

Midagi pole parata, aga mulle meeldivad rohkem need inimesed, kes vahel helistavad niisama, et huvi tunda minu elu vastu või kes vähemalt peale abi saamistki mõne hea sõna ütlevad. See motiveerib mind seda inimest ka tulevikus aitama. Seegi on inimlik.

Vahel mõtlen, et kuidas suhtub Jumal inimesse, kes tuleb Tema juurde üksnes selleks, et kurta oma rasket elu ning kes unustab oma Looja siis, kui kõik hästi on. Arvan, et Issand mõistab ja andestab. Ning meie vigadest hoolimata aitab Tema meid ja annab uue võimaluse. Patuse maailma päästmiseks saatis Ta oma Poja ristile surema, selleks et inimesed saaksid Jumalaga lepitatud. Jumalal on inimese vastu andestav ja ennastohverdav armastus. See on jumalik.

Kui palju kordi on Ta meid elus aidanud. Ja kui palju kordi oleme meie unustanud Teda selle eest tänada ja kiita! Vahel märkame häid asju elus ainult siis, kui mingil põhjusel peame neist loobuma, kui tunneme, et oleme heast ja olulisest ilma jäänud. Ja siis kurdame ning nuriseme. Kui palju on nurinat meie ümber! Kui inimesel millegi muu üle pole põhjust viriseda, siis vähemasti Eesti kliima pakub talle selleks palju võimalusi: suvel on palav ja talvel külm ning sügis ja kevad on lihtsalt tüütud ja porised. Kuid igal aastaajal on oma ilu ja võlu, oma jumalik säde, mida nurisev inimene ei märkagi.

Elu väärtused nagu tervis, perekond, töö, igapäevane leib ja rahu pole midagi iseenesest mõistetavat – need on Jumala kingitus meile. Looja saatis oma Poja surma meie pattude eest ning avas Tema ülestõusmise läbi surnuist meile võimaluse saada igavesse ellu. Isegi surm ei suuda meid lahutada Jumala headusest. Kui palju on Issand meie heaks teinud! Selle eest võime Teda vaid tänada, laulda Temale tänulaulu. Sellest uuest Issandale lauldavast tänulaulust kõneleb saabuv cantate pühapäev.

Nii inimlik on olla enesekeskne ja unustada tänada hea eest, mida oleme elus võinud vastu võtta. Nii jumalik on olla tänulik ja ennast ohverdav. Mida valime meie? Ehk tasub tulla palves Jumala ette ja mõelda sellele, mis on meie elus hästi? Olen kindel, et head polegi elus nii vähe – vaja läheb vaid silmi selle märkamiseks. Võime kõige eest, mis elus hästi on, laulda Issandale oma hinges kiitust ning sellest läheb meie elu veel helgemaks ja rõõmsamaks.

Jumalik on mõelda oma ligimesele ja käituda tema suhtes omakasupüüdmatult. Võime anda ligimesele midagi ilma vastuteenet ootamata. Nii võime olla meiegi maailmas Jumala headuse jagajateks ja selline käituminegi väljendab meie tänu Loojale. Kristlasel on alati põhjust hõisata ja rõkata rõõmust, sest Jumal on hea ja Ta on meiega. Ta päästab meid ka kõige keerulisematest olukordadest ja avab meile tee ellu.

Image

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja

3 Kommentaari artiklile “Päästetute tänulaul”

  1. Külaline ütleb:

    soomlased, see tähendab Kaido Soomi fännklubi.

  2. Külaline ütleb:

    Einar Soone fännklubi on siis soonlased vist.

  3. Külaline ütleb:

    Suurepärane tekst!

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)