Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Paast lepituse märgiks

06.02.2002 | | Rubriik: Jutlus

Js 58:1-9a
Eeloleva pühapäevaga algavasse nädalasse jääb tuhkapäev, mis tähistab kirikukalendris Kristuse kannatamise ehk paastuaja algust.
Vanas Iisraelis paastuti tavaliselt rahvale või isikule osaks saanud katsumuste pärast. Paastumine oli siis seotud mingil määral Jumala lepitamisega. Ei loobutud mitte üksnes toidust, vaid rebestati igapäevased riided, riietuti kotiriidesse ja puistati patukahetsuse märgiks endale tuhka.
Paastumine võis olla ühendatud ka suurema ülesande või ilmutuse vastuvõtmisega. Mooses paastus enne käsulaudade vastuvõtmist 40 päeva. Üksikute, isiklikku laadi paastupäevadele lisaks oli olemas ka üldrahvalik paastupäev, mida Iisraelis tunti suure lepituspäevana.
Kui algselt oli paast Jumalalt halastuse ja pika meele palumise viis, siis varsti kujunes sellest paastujale komme osutada endale Jumala ees teene. Paastumist hakati võrdlema ohverdamisega ja see hakkas muutuma kultuslikuks toiminguks, millel ei pruukinud südamevagadusega olla mingit seost. See on ka põhjus, miks välispidise paastumise vastu astuvad üles prohvetid, kaasa arvatud Jesaja.
Vangipõlvest tagasi pöördunud juudid olid võõra pilgu jaoks vaga rahvas. Igale suuremale ettevõtmisele eelnes Jumalalt nõu küsimine preestri vahendusel. Koos peeti ka paastu- ja palvepäevi. Rahvas lootis, et sellise usulise agaruse tänuks antakse neile maitsta paremat põlve. Tema, kelle poole rahvas pöördus, nägi aga kaugemale – nägi rahva hinge ja inimeste südamesse.
Martin Lutherit saadeti veel mungaseisuses Rooma kui kuulsasse kirikuelu keskusesse lahendama kloostri vennaskonna tüli. Seal hämmastas noort munka preestrite sõnade ja tegude vastuolu. Ta oli läinud Rooma, et leida sealt tõelist usuvagadust, aga oli leidnud pillamist ja eneseimetlust. Midagi sarnast koges prohvet ka omas ajas. Rahva usuelu oli sattunud kriisi. Paastuti, aga see ei kajastunud suhetes ligimesega. Selline paast ei olnud siis ega ole täna Jumalale meelepärane. Paastudes eneseimetlusega ei ole me tema ees midagi võitnud, pigem vastupidi.
Kõigis oma püüdlusis igatseb inimene viimselt siiski kohtumist kõigeväelise ja armulise Jumalaga. Hea sõnum ei jõua meieni mitte üksnes jumalateenistuse, vaid ka vestluste, eeskujude ja eestpalvete kaudu. On inimesi, kes vajavad meie toetust ja kelle toetust vajame meie. Kui me hooliks teineteisest rohkem kasvõi oma pereringis, kas siis oleks niipalju probleeme ja purunenud inimsuhteid? Mõnikord ei ole siiski ka sõbra nõuanne neis asjus mõõtuandev.
Küll on seda aga jumalasõna, nii nagu seda loeme pühapäeva evangeeliumist: «Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle» (Mk 8:35).
Kas ei kõnele Jeesus siin mitte ka endast. Kui meie käsitleme paastumist kui teatud piirini viidud seisundit, mille tulemusena loodame olukorra paranemist, siis Jumal on läinud üle inimesele arusaadavate piiride ja astunud talle lähemale, kui oleks osanud oodata.
Kui kuuleme inimestest, kes on loovutanud teiste heaks oma elu või varanduse, tundub see meile pigem erandina. Millegipärast tundub normaalsena, kui me oma aega ja varandust kulutame tänavatel ja mänguplatsidel meeleliste ja egoistlike soovide rahuldamiseks.
Baltisakslasest kirikuõpetaja Traugott Hahn meenutab oma mälestusteraamatus 19. sajandi lõpus Pöidel pastorina tegutsenud ametivenda Nicolai von Nolcenit, kes oli enne pastoriametisse astumist (esimest korda lõpetas ülikooli ajaloolasena) kodusaarel pigem tuntud ateistina. Talle meeldis kõikjal ja kõigiti kristlasi pilgata kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid kasutades. Vaieldes kord Kudjape mõisas kõrgelt haritud Saaremaa maamarssali von Guldenstubbega ristiusu põhialuste üle, kasutas ta väikest hingetõmbe aega Piibli lugemiseks, et oma vastast tema enda relvaga paremini rünnata. Tema pilk langes tähelepanelikul lugemisel Johannese evangeeliumis Jeesuse sõnadele: «Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes on minu saatnud.»
Tema vaimusilma ette ilmus Jeesuse kuju just sellisena, nagu ta Jeesust tundis. Ja vastupandamatult tärkas temas veendumus: «Tõepoolest, tal on õigus! Ta pärineb siis Jumalast! Jumal on olemas ja Jeesus on Jumala poeg!» – See kõik toimus ühe hetkega ning ta langes põlvili ja palvetas tema poole, keda ta seni pilganud ja salanud oli.
Jeesus ei loobunud meie heaks mitte varandusest, vaid kõigest, mis tal oli. Martin Luther on öelnud, et ristiusu juurde kuulub kolm asja: usk, armastus ja rist. Kui need kolm kuuluvad meie ellu algaval paastuajal, oleme meile antud päevi õigesti kasutanud. Kannatusest kõneldes ütleb Viktor Hugo: «See on nagu vili. Jumal ei luba sellel kasvada sellisel oksal, mis on liiga nõrk selle kandmiseks.»
Aamen.
Anti Toplaan, Kuressaare koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)