Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Ove Sander: kristlase jaoks on ka juhuslikkus juhitud

06.05.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
EELK Usuteaduse Instituudi rektor Ove Sander instituudi kabelis.

Ove Sander alustas vaimulikku teenimist Vastseliina koguduses 20aastasena 1990. aastal. Vastseliina on ka minu emapoolse suguvõsa kirik. Seega südamelähedane.

Kord sõitsime koos läbi Rauba küla, seisatusime minu vanaema endise kodumaja ees ja vaatasime koos üle Piusa jõe oru kauguses päikeses helklevat kirikutorni. Selline mälupilt.

Meie teed Ovega ristusidki Võru praostkonnas ja lühikest, aga intensiivset aega olime koos ka Eesti Kiriku toimetuses. Mina peatoimetajana ja tema minu parima kaaslasena lehe teoloogilise konsultandina. Palvemeelne, optimistlik, tuge ja mõistmist pakkuv, tohutu töövõimega – need on mõned märksõnad, mis mina tema kohta lausuksin.

1990ndate lõpus ootasid Ove Sanderit ees juba uued väljakutsed. Tänaseks on Lõuna-Eesti poisist saanud kirikuvalitsuse liige, kiriku kõrgkooli rektor, koguduse õpetaja Nõmmel. Tema kõige viimane lisandunud amet, sotsiaalministeeriumi peakaplan, paiskas ta kohe koroona­epideemia sündmuste keerisesse.

Ajale iseloomulikult ei saa me juubeliintervjuuks kokku, vaid teeme seda distantsilt läbi interneti ja märksõnade.

Hea haridus. Nõo gümnaasiumist saadud lõputunnistus eeldanuks edasikulgemist füüsiku-matemaatiku elukutse radadel. Valisid hoopis humanitaaria ning kulgesid läbi mitme kooli Eestis ja Ameerikas filosoofiadoktori kraadini Tallinna ülikoolis. On see olnud kutsumus, sihipärane haridustee või on ruumi ka juhuslikkusel?

Ove Sander: Seda on alati raske öelda, kui hea üks või teine asi on. Seda teab ainult Jumal ning inimestena me arvame teadvat. Nii on ka haridusega. 

Kindlamini võiks öelda, et mu ettevalmistus on üsna mitmekesine – alates klaveriõpingutest ja füüsikast, lõpetades filosoofia ja haridusteemadega. Ja loomulikult jääb nende vahele teoloogia, olles ühtlasi heaks sillaehitajaks ja millekski, mis aitab kaasa terviklikuma tunnetuse suunas liikumisel või vähemasti annab aimduse, et selline liikumine on võimalik. 

Mis aga puutub Jumala rolli inimese ning tema valikute ja otsuste osas, siis ei söanda ma palju öelda. Ehk ainult seda, et ma ei näe kristlastel suurt võimalust uskuda juhuslikkusesse, kristlase jaoks on ka juhuslikkus juhitud. See on meie jaoks Jumala tahtmine, mida saame kas vastu võtta – loomulikult Jumala abiga – või endast ära tõugata. Kuid kas seegi on meie meelevallas, ei oska ma öelda.

Abielud sõlmitakse taevas. Ilmselt pead Nõo gümnaasiumile tänulik olema, sest siin said endale armsama kaasteelise, abikaasa Liina. 30 aastat ühist elu ja teenimist on tänapäeval üsna haruldane. Millest toitub teie kooselu? 

Sellest romantilisest väljendist ei ole ma vist kunagi lõpuni aru saanud, aga muidugi aiman, mida selle kasutajad võiksid mõelda. Ja kui ma aiman õigesti, siis küllap on minugi abielu Liinaga taevast päritolu, nagu seda on iga teinegi abielu, kus on tuldud selle õnnestumiseks otsima ja paluma Jumala õnnistust. 

Ilmselt on 30 aastat tänases kontekstis tõepoolest igavikulise väärtusega, kuid samas ei ole vaja seda liigselt üle tähtsustada. Olen päris mitmel korral õnnistanud laulatuse aastapäevadel paare, kel ühine tee on olnud poole pikem ning enamgi veel. 

Abielu toit on armastus ning eelkõige ikka see armastus, mida Jumal annab, olles ise armastuse, halastuse ja headuse täius. Kui hakata lootma enda jõule ning eneses justkui olevasse võimesse teineteist armastada ja austada, siis ei jõua me eriti kaugele. Teisiti pole ka meie eluteega.

Vaimulike koolitamine. Alustasid pastoraal­seminari juhatajana 1998. aastal ja usuteaduse instituudi rektorina 2012. aastal. On see olnud teadlik valik ja vastutus tulevaste vaimulike koolitamisel ja teoloogilise hariduse andmisel? 

Eks nendegi valikute kohta maksab üldjoontes eelöeldu – valijaks ja kutsujaks on ikkagi Jumal ning kui meile antakse armu, siis kuuleme neid kutseid ja püüame nendele vastata.

Täpsemalt meenutades oli nii, et pastoraalseminari juhatajaks mind kutsutigi väga otseselt ning selleks, et seda ülesannet paremini täita, avanes hea võimalus täiendavaks õppeks Ameerikas. Minu meenutustes on nendel neljateistkümnel pastoraalseminaris töötatud aastal eriline koht.

Rektoriks saamisega oli teisiti – noore inimese ambitsioonikusega kandideerisin nii kaua, kui ma selle koha sain. Tundub, et mõlemad teed on võimalikud ja võib-olla on siis ka nii, et kui sa midagi tahad ja selles suunas liigud, võib seegi olla Jumalast, kuigi mingit garantiid selleks ei ole. 

Vaimulike koolitamine on minu jaoks olnud alati väga tähtis, sest siin on otsene side mitte ainult iga koguduseliikme saatuse ja kiriku tulevikuga, vaid ka maa ja rahva tulevikuga.

Koguduse teenimine. Asusid Vastseliinas kogudust teenima väga noorena. Ka praegu teenid kõigi muude ametite kõrvalt Nõmme Rahu kogudust. Kas oskad öelda oma kogemuste põhjal, millised on vaimuliku ootused kogudustele? Millised on EELK kogudused?

Seda ei ole raske öelda, sest läbi aegade ja erinevate olude on vaimulike ootused kogudustele ja nende liikmetele olnud küllaltki sarnased. Loomulikult võib oodata mõni vaimulik oma koguduse liikmetelt kõrgteoloogilist pilotaaži, teine aga paneb rõhu vaimulikule süvenemisele, kuid üldjoontes on meie ootused küllap väga sarnased. Ootame, et inimesed saaksid aru, kes nad on ja mis on nende peaprobleem ning enamgi veel, kes saaks aidata ja milline võiks olla nende vastus sellele Aitajale. 

Palju mitmekesisemaid vastuseid saaksime, kui küsiksime koguduste ootuste kohta oma vaimulikele. Just siin on minu arvates toimunud viimaste aastakümnete vältel suured muutused. Võib-olla liialdan, aga ma ei ole enam päris kindel, kas täna meie koguduste – ja see ei puuduta ainult meie kogudusi – esmane soov on näha vaimulikus oma hingekarjast, eespalvetajat ja preestrit, või on siin teisigi ootusi ja nägemusi. Kuid see oleks juba eraldi teema.

Maailmakodanik. Sa tunned end ilmselt ühtviisi hästi Eestis või mistahes muus maailma paigas. Reisid palju, suhtled palju. Mida annab selline laiahaardelisus sulle tagasi?

Seda on küll minu kohta palju öeldud, nagu seegi, et tunneksin end ühtviisi hästi ja koduselt nii Eestis kui mistahes muus paigas. Tõsi, olen perega päris palju reisinud ning võõrsil elanud, kuid kindlasti mitte sel määral, et võiksin kogu maailma enda koduks pidada. Võimalik, et selleks peab olema mingi eriline sättumus või isiksuseomadus, mida mul vist siiski ei ole. 

Samas kujutan ennast üsna hästi toimetamas mõnes Ameerika kirikus või seminaris, kuigi kardan, et pikem äraolemine toob koduigatsuse, mis ei pruugi enam kaasa aidata teenimisele ja loomingule. Maiste juurte katke ei pea alati tugevdama sidet taevaga, kuigi paljudel juhtudel võib see nii olla.

Reisinud inimeste vaade on avaram, saadakse aru, et asju võib näha ja teha väga erinevatel viisidel, kusjuures jäädes ühe Kristuse, usu, ristimise ning kõige selle juurde, mida meile õpetab pühakiri ja kui luterlastele ka usutunnistuskirjad. 

Kurb on, kui kaitstakse agressiivselt mõnda seisukohta, mis justkui omaks ilmutatud dogma väärtust, kuid lähemal vaatlusel on arusaadav, et tegu on isikliku arvamusega, mille eeldused ja põhjused ei pruugi ristiusuga omada mingit sügavamat haakuvust. Olen märganud sedagi, et reisinud inimestel on kuidagi lihtsam end näha osana rändavast jumalarahvast, kelle kodu ja tunnetusetäius on alles ees ootamas.

Pere. Millega tegelevad teie lapsed? 

Samuel, vanem poeg, on lõpetanud EBS-i ettevõtluse alal ning tegutseb oma erialal. Siimon lõpetas kahe aasta eest St. Olafi kolledži Minnesotas, kus õppis majandust ja meediat, ning tegutseb rahvusvahelises ettevõtluses just meedia alal. Tütar Eimi on lõpetamas tänavu VHK-d ning tegelikult juba eelmise aasta lõpus tuli kinnitus, et ta on vastu võetud kolledžisse Ameerikas. 

Oleme vanematena õppinud ja õppimas, kui oluline on toetada oma lapsi nende elus ja otsuste juures. Peamine ongi see side ja armastus, mis jääb alatiseks meie vahele.

Kaasteelised. On sinu elus olnud inimesi, kes on oluliselt sind kujundanud, sinu elukäiku suunanud?

Mul puudub usk, et keegi saaks lihtsalt tulla ja öelda, et vaid tänu endale on ta just see, kes ta on, ning on seda või teist saavutanud. Võib-olla ainult negatiivsete elukogemuste juures, kuid vähegi parema ja mõtestatuma elu juures küll mitte. Elu on selleks liig lühike, et millelegi ise tõsisemalt mõelda või millenigi ise jõuda. Ainsaks teeks on usaldada eelnevaid põlvkondi ning neid häid mõtte- ja matkakaaslasi, keda Issand meie teele on andnud. 

Nimetaksin vaid mõnda neist, kes oma teekonnal on juba pärale jõudnud: Harald Tammur, Kuno Pajula, Herbert Kuurme, Elmar Salumaa ning loomulikult Evald Saag. See nimekiri on loomulikult palju pikem, sest on olnud ja on jätkuvalt häid kolleege, peretuttavaid ja sõpru, kellel on minu jaoks suur tähendus.

Kirjutamine. Oled üks neid vaimulikke meie kirikus, kes on ise raamatuid kirjutanud ja kellest on raamat kirjutatud. Nagu oleks kõik juba kirja pandud ja midagi ei ole lisada. Või siiski on?

Olen vahel pool naljaga öelnud, et selle elu on õnnestunud, kes on suutnud elada nõnda, et tema pärast pole metsa raiutud. Kahjuks olen ise juba korduvalt selle põhimõtte vastu eksinud ning kui raamatul on edu, siis jääbki mulje, et oled millegi suurega maha saanud ning kibeled järgmise järele. 

Võib-olla ei olegi raamatute kirjutamises midagi halba, kuid samas ei saa unustada, et suur osa tänasest teoloogilisest kirjandusest on varasemate mõtete ümbersõnastus või kehvemal juhul lihtsalt mõne lauseliikme lisamine. 

Tõsiselt uudset ja originaalset teoloogilist loomingut ei kohta ülemäära tihti ja ilmselt ei peagi kohtama. Pisut asisemalt lisan aga, et eelmisel aastal alustatud “Vaimu vara” sarjas tahaks sügiseks valmis saada Evald Saagi eessõnastatud jutlustekogu, kus on võimalik jälgida nii noort kui juba küpsemas eas Jumala sõna kuulutajat.

Milline on sinu elu moto?

Kui pidada moto all silmas mingit viimsena kontsentreeritud ja tihedakoelist mõttekonstruktsiooni, mida olen kogu elu püüdnud järgida, siis pean pettumuse valmistama, sest sellist mul ei ole. 

Küll aga olen viimastel aastatel jõudnud siiski ühe sellise juurde, milles ma näen võimalusi, lootust, väljavaadet ja Tõde viisil, mis võiks olla toeks mulle ning võib-olla teistelegi. See on kolmes sõnas: kõik on arm.

Sirje Semm

Ove Sander

Sündinud 4. mail 1970 Tartus. Ristitud 4. oktoobril 1970 ja konfirmeeritud 12. juunil 1988 Tartu Pauluse kirikus.

Õppinud Tartu V ja Nõo keskkoolis; usuteaduse instituudis, USA teoloogilistes seminarides. Filosoofiadoktori kraad Tallinna ülikoolis (2005). 

Ordineeritud 16. jaanuaril 1991 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.

Koguduse õpetaja Vastseliinas (1991–1997), Nõmme Rahus (alates 1999).

Vaimulik teenimiskäik: Võru praostkonna abipraost, Eesti Kiriku teoloogiline konsultant, EELK kirikukogu liige ja abijuhataja, vaimulike konverentsi juhatuse liige, usuteaduse instituudi ja EMK teoloogilise seminari õppejõud, õpetanud teoloogiat ja filosoofiat Tartu ülikoolis, Tallinna ülikoolis ja EBS-is, pastoraalseminari juhataja, kirikuvalitsuse liige, kiriklike komisjonide ja fondide nõukogude liige, Evald Saagi toetusfondi asutaja ja juhataja, diakooniahaigla ning diakoonia- ja ühiskonnatöö sihtasutuste nõukogu esimees, usuteaduse instituudi rektor (alates 2012) ning käesoleva aasta algusest sotsiaalministeeriumi peakaplan. 

Perekond: abikaasa Liina, lapsed Samuel, Siimon ja Eimi Mirjam.

Tunnustus: 1998 EELK kirjastuspreemia, 1998 Vastseliina Teisipäevaklubi ordeni I järk, 2007 EELK Teeneteristi III järk, 2008 Nõmme aasta tegija, 2009 aasta vaimulik, 2013 Tartu teoloogia akadeemia Ratasristi teenetemärgi II järk, 2014 Tallinna teenetemärk, 2016 EELK kuldrist.

Pildigalerii:

Nõmme Rahu koguduse õpetajana on Ove Sanderi teenida ka Nõmme Lunastaja kirik, mis pühitseti 4. mail 2008. 2 x Meeli Küttim

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)