Otsustamise kibe võlu

Kirikulehe lugejatena peaksime vähemalt mingi astmeni aktsepteerima kirikujuhtide autoriteeti meie elus ning sundima ennast ära kuulama nende sõnumi sisu.
Karjasekirjade hingehoidlikus raamistuses on ikka edastatud sõnumeid, mis mõjutavad meie igapäevast elu. Tiit Salumäe tänane juhtkiri annab tunnistust sellest, et kirikujuhid tunnetavad sotsiaalselt põletavate teemade kajastamise järele sügavamat vajadust.
Kirikurahva vaimumaailma kriipiv otsustamisvajadus Euroopa Liidu poolt või vastu vajab täna kirikujuhtide ametliku seisukoha väljaütlemist ning eelsõnum sellest on ainult tervitatav. Ja tore, et seda tehakse mitte vaid privaatvestlustes ja erialaväljaannetes, vaid suurel foorumil keskajalehtedes ja ametlike pressiteadete ning kirikuvalitsuse avalike suhete arendamise eest palka saavate inimeste suu läbi. Avaliku arvamuse usaldusküsitlustes hoitav kõrge koht eeldab julget seisukohavõttu, kus «jah» on «jah» ning «ei» on «ei».
Paralleelina saab vaadelda roomakatoliku kiriku pea selgelt jaatavat seisukohta Euroopa Liidu osas, mis võib küll tuleneda tema Poola päritolust ja suunatud valdavalt oma kaasmaalastele ning on Poola diplomaatide osavuse näide. Või peegeldab see kogu universaalse kirikuriigi ihalusi Püha Saksa-Rooma keisririigi taastamiseks, mine tea. Kuid igatahes on see järgimist eeldav eeskuju.
Tasakaalukas kristlane ei vaja samas eurooptimismist nõretavat seisukohta, pigem ootab ta kaalutlevaid poolt- ja vastuargumente olukorras, kus teema keerukuse tõttu pole otsustamine lihtne. Kirikul peaks olema nii võimalusi kui ka tahtmist, et enesele selgeks teha Euroopa Liidu sisemine olemus. Positsioonide puudumise peaks asendama konsultatsioonid valitsuse, sõltumatute ekspertide ja euroskeptikutega. Kutsutud ja valitud kirikujuhid peaksid olema need, kes tunnevad kristlastele suunatud toimivat retoorikat ning peaksid vastavasse võtmesse suutma ümber sõnastada Euroopa Liidu keerulise poliitika kujundamise protsessi; tegema oma autoriteediga selgeks, kas Euroopa Liit on sama, mis Nõukogude Liit, või mitte.
Kui kirikujuhid jääksid täna vaiki niivõrd olulises küsimuses ning laseksid inimestel otsustada «oma südametunnistuse järgi», nii nagu mõni poliitiline manipulaator soovitab, siis poleks midagi imestada, kui üha ähmastuv ja materialismi valeõpetustest segadusse aetud südametunnistus asub kunagi eitama fundamentaalseid kristlikke tõdesid ligimesearmastusest ja lunastusõpetusest.
Õnneks kinnitab Tiit Salumäe seisukoht kiriku otsustusjulgust ja soovi selgitada kirikurahvale 14. septembri valikutega kaasnevaid poliitilisi finesse. Soovin siin kõikidele piiskoppidele ja kirikuvalitsuse liikmetele teravat meelt ning vastutustundlikku maailmakäsitlust.
Jaan Tepp