Esileht » Arvamused » Kolumn »

Otsime inimest

11.03.2015 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Vana-Kreeka filosoofidest oli omapärase käitumise poolest tuntud tünnis elanud küünik Diogenes (404–323 eKr). Muu hulgas on temaga seotud lugu, kuidas ta päise päeva ajal mööda Ateena tänavaid käib, inimestele lambiga näkku valgust heidab ja ütleb, et otsib inimest.
Usun, et aeg-ajalt on inimese otsimise soov meile kõigile omane. Ikka ja jälle otsitakse tunnuseid, mis iseloomustaks kõige paremini inimese olemust. Kuna maailm meie ümber muutub ja meie teadmised süvenevad, siis on ka inimese otsimine igavene protsess, mida tuleb aja möödudes uuesti ja uuesti läbi teha.
Kristliku õpetuse kohaselt moodustavad inimese vaim, hing ja ihu. Igapäevases elus räägitakse tavaliselt neist kolmest eraldi, kuid vahel siiski juhtub, et samal üritusel vaadeldakse nii inimese füüsist kui mentaalset poolt.
Viimase aja üks meeldejäävamaid inimese ihu ja hinge analüüse toimus minu jaoks 10. veebruaril peetud Postimehe arvamusliidrite lõunal, kus inimese füüsilisest poolest rääkis endine Eesti Teaduste Akadeemia president Richard Villems ja hingest poetess Kristiina Ehin.
Evolutsioonibioloogina rääkis Richard Villems inimesest tema kujunemises, haarates oma ettekandesse ka inimeste eellased ja inimahvid. Meeldejäävate näidetega selgitas ta, kuidas on kujunenud naiste ja meeste soorollid. Hoolimata sellest, et ettekanne käsitles tuhandeid ja sadu tuhandeid aastaid tagasi toimunud protsesse, oli seal palju seoseid tänapäevaga.
Eriti jäi meelde lõik, kus akadeemik Villems selgitas inimahvide näitel meile viimasel ajal nii palju kõneainet pakkunud meeste pehmostumist. Selleks kasutas ta lugu inimahvidest, kus karjas seni toimetanud isased on haigustesse surnud ning metsast ilmunud uued liidrikandidaadid püüdsid grupis oma reegleid kehtestada:
«Ükshaaval saabunud noored isased olevat üritanud end alul kehtestada tüüpiliste alfaisastena, mille juurde ei kuulunud mitte pelgalt õigus seksida, vaid ka naistele ja lastele peksa anda /../ Esimesega oli kõik korras, kuid teises ootas neid ees ebameeldiv üllatus – täiskasvanud emaste kamp klohmis agressiivse noormehe põhjalikult läbi, vajadusel korduvalt.
Ürgmets on suur ja lai – kas peksasaanud tõmbasid saba jalge vahele (tõsi küll, inimahvidel ei ole saba) ja lasid jalga? Ei, nad võtsid õppust, muutsid käitumist. Ju siis vaagisid hüvesid ja nendest ilmajäämist ning tegid valiku.
Tulemuse üle pole midagi imestada, sest geneetiliselt programmeeritud soov järglasi saada on kindlasti väga palju fundamentaalsem kui soov kolkida naisi ja lapsi. Kuid kas me sooviksime öelda, et noored isased muutusid pehmodeks?»
Niisama säravalt kõneles samal arvamuslõunal poetess Kristiina Ehin, keskendudes enam inimese hingele. Hingele, mis oma hapruses inimest kaunistab, kuid teeb ka valu. Hinge tuleb hoida ja vastavalt meie kultuuris nii levinud Paunvere köstri sõnadele tuleb hinge eest hoolt kanda. Väga ilusas emakeeles peetud ettekandes, mis oli põimitud poeesiaga, rääkis Kristiina Ehin ka hinge jumalikkusest:
«Igas naises peitub jumalanna ja mehes jumal, küsimus on, kas jõuame nendeni, õpetavad paljud vanad religioonid. Kuidas arendada endas seda sugupooltes peituvat jumalikkust ja mitte sattuda ahistavate soorollide ja keskaegsete, kuid ikka veel elujõuliste dogmade küüsi? Kuidas olla selles mehhaniseeritud ja väliselt ratsionaalses ühiskonnas julge ja tundev elusolend, kuidas mitte kivistuda või liigkalkuleerivate ja kasuahnete mõtete tuisku mattuda?»
Kui olin inimese ihu ja hinge kohta mõtlemisainet leidnud, tundsin, et midagi on ikkagi veel vajaka. Õnneks ei tulnud kaua oodata, sest ETV2 «Plekktrummi» saates 3. märtsil (järelvaadatav aadressil http://kultuur.err.ee/v/plekktrumm/843c4a70-f4be-4336-b795-8556acb0dcdf) puudutas sügavalt inimese vaimu usuteaduskonna õppejõud ja tõlkija Marju Lepajõe. Targale inimesele omaselt tegi ta seda leebelt, huumoriga, kus kooskõlas olid nii kirikuisad kui ka Platon ja Aristoteles.
Ka Marju Lepajõe rõhutas Augustinusele toetudes, et eksistentsiaalsed küsimused ei lõpe kunagi. Ta tõstis esile kirikuisade rolli nende küsimuste selgitamisel: «Nad haaravad inimolemusel sarvist ja asuvad kohe asja juurde. Mis on inimene, mis on Jumal, mis on elu, mis on olemine, mis on mõtlemine?»
Minu jaoks oli Marju Lepajõe esitatud inimvaimu analüüs ilus näide Pauluse poolt esile tõstetud Vaimu viljast: «Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus» (Gl 5:22–23).
Olen viimasel ajal üha enam tunnetanud, et elan nauditavas maailmas, kus mind tööl ümbritsevad toredad noored inimesed, kodus hoolitsev perekond, tänaval vaimurikkad tartlased. Ning lahtiste silmadega käies on ikka ja jälle võimalik kuulata uusi keha, hinge ja vaimu käsitlusi ehk siis Diogenese eeskujul otsida inimest.
Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)