Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Otsige Issandat, kui ta on leitav

30.09.2020 | | Rubriik: Jutlus

Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu! Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi! Am 5:21–24

Kuidas siis nii? Seesama maailm, mis alguses oli väga hea, on muutunud Jumala silmis põlas­tusväärseks! Maailm, mille üle Looja on kord rõõmustanud: „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.“ (1Ms 1:31a)

Jah, see on inimene, kes kunagi nii täiusliku maailma patuseks muudab, sest inimese loomi­sega võttis Jumal enesele ikkagi väga suure riski. Luues omataolise elava hinge seadis Jumal end paraku olukorda, kus loodu võis teda eirata, põlata ja eitada. Ja nii ka läks.

Keelatud vilja noppimisest arenes kadedus ja viha kuni Kaini vennatapuni. Ühest algsest valeotsusest lähtunud sündmused jätkusid ja Jumala altari juures lähevad saatuseniidid täitsa sõlme. Kaini arvates pidi tema ohvrisuits tõusma taevasse nagu puhas seenekujuline pilv, märgina sellest, et Jumal on ohvri vastu võtnud. Vend Aabeli ohvrialtarilt aga pidi tõusma taevasse peenike suitsusaba. Läks hoopis vastupidi ning selline asjade käik pööras Kaini väärtuste skaala pea peale. Järelikult on Jumal ebaõiglane, karm ja vihkamist väärt või pole teda üldse olemaski! (Vt 1Ms 4:3–8)

Läks aega, mis läks, aga ühel päeval oli inimene asunud Jumala positsioonile, võttes enda kätte vabaduse ja vastutuse otsustada hea ja kurja üle ning kogedes mõlemat. Nii isiklikus kui ka ühiskondlikus elus. (Vt Kg 1:9–11.)

Kui veel mõnisada aastat tagasi oli püha­ki­ri lääne tsivilisatsiooni vundament, siis tä­na­päeval oleme olukorras, kus väevõimuga ta­hetakse inimestele pähe taguda, et ükski se­ni­ne reegel enam ei kehti. Et inimene peab õn­ne saa­vutamiseks kõik reeglid hülgama, Ju­ma­last lah­ti ütlema ja ülimaks autoriteediks tõst­ma iseenese koos oma kujundatud tujude ja kirgedega. „Nad ütlevad Jumalale: „Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!““ (Ii 21:14)  

Jumala seadused on kõrvale heidetud kui aegunud ja ülearused ning tema Poja antud määrusi muudetakse ja mõtestatakse muistse mao kombel vähimatki häbi tundmata ümber. See mäss universumi seaduste vastu viib vääramatult kaoseni ja selle kaose käivitajaks ei ole mitte kuri ja kättemaksuhimuline Jumal, vaid inimkond ise oma rikutuses. 1789.–1799. aastate sündmused Prantsusmaal, 1917. aasta revolutsioon Venemaal, Natsi-Saksamaa ja Puna-Hiina režiimide kordasaadetu, aga ka Ameerika Ühendriikide linnades toimuv ning sündmused Valgevenes, kõik on sellesama hea ja kurja tundmise ihaluse viljad. 

Martin Lutheril on selline mõte riigi olemuse kohta: „Alguses võis Jumal ka oma väikese sõrme liigutamisega maailma valitseda, sest inimesed pidasid iga Tema liigutust silmas. Siis aga, kui nad Jumalale vastu olid hakanud ja silmad Temalt ära pööranud, lakkas ka üksteisemõistmine. Ja siis pidi Jumal rusikad käiku laskma.“ Lutheri sõnade järgi iseloomustab riik uut, karmi maa­ilma­korraldust. Armuand on seegi, et inimestel ei lubatud üksteist päris lõhki kiskuda ja täielikult hävitada. Selle asemel säilitab Jumal meid kuni oma viimsepäevani. Maailma ajaloos kumab läbi tõsiasi: kus iganes inimene paneb maksma põhimõtte „Kel võim, sel õigus“, seal mobiliseerib Jumal omad relvad ja seab oma karistavad jõud selle ülestõusu vastu. Seega, kuni maailma loojangu kumani ja viimsepäeva koiduni oleme edasi Paabeli maailmas, kus inimesed on üksteisega vaenujalal. 

Kuidas saabki olla ühist arusaamist rõõmust, rahust ja vabadusest, kui pole Jumalat? Teda, kes meile selle vabaduse andis? 

Vend Roger Taizést on mõtisklenud: „Me oleme maailmas, kus valgus ja varjud eksisteeri­vad koos. (Vt Jh 1:4–5 ja Jh 8:12.) Õnnelikud on need, kes liiguvad kahtlustest valgusesse, kes on alandlikus usus Jumalas! Kui hommikune udu kaob, paistab valgus hingeöösse. Mitte usaldus, mis on illusoorne, vaid usaldus, mis paneb meid tegutsema konkreetsetes situatsioonides, mis aitab meil mõista ja armastada. Jumal ta­hab, et oleksime õnnelikud. See on meie teha, et märkaksime evangeeliumi tõelisust, mis muu­dab elu ilusaks: usaldus, kiituse vaim, südame üli­küllus, rõõm igas uues hetkes …“

Seepärast tasub pidada meeles teise 8. sajandi prohveti, Jesaja sõnu: „Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!“ (Js 55:6) 

Issanda sõna kostab siin ja praegu ning just siin ja praegu peame seda kuulda võtma ja selle järgi käima, et meid ei tabaks samasugune needus nagu prohvet Aamose sõnul Iisraeli: „Nad vaaruvad merest mereni ja põhjast itta, nad uitavad, otsides Issanda sõna, aga nad ei leia“ (Am 8:12).

Jaak Pärnamägi,

Põlva koguduse abiõpetaja

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)