Otsides alandlikult Jumala armu ja tuge

Möödunud pühapäeva ladinakeelne nimi Quasimodogeniti (quasi modo geniti, ’nagu äsjasündinud lapsed’) tulenes vanakiriklike perikoopide alusel koostatud antifoonist: «Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole» (1Pt 2:2). See salm juhatas sisse piiblilugemised, mis kirjeldasid, kuidas ülestõusnud Jee­sus ilmus kahtlevatele jüngritele. Lõpuks täitis jüngreid hirmu asemel rõõm, kui nad kohtasid Jeesust elavana. Kõlama jäävad Tooma tunnistus: «Minu Issand ja minu Jumal!» (Jh 20:28) ning Jeesuse sõnad: «Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!» (Jh 20:29b).
Eelseisvat pühapäeva tuntakse hea karjase pühapäevana. Selle ladinakeelne nimi Misericordia Domini (’Issanda heldus, ustavus’) tuleb psalmi antifoonist «Issanda heldus täidab maa» (Ps 33:5). Pühakirja tekstid kõnelevad sellest, et Jeesus on hea karjane, kes hoolitseb oma lammaste eest. Ülemkarjasena läkitab Jeesus oma jüngrid hoolt kandma Jumala karja eest.
Nende kahe pühapäeva sisu paneb mõtlema kiriku tegevusele, kuulutusele ja sellele, kuidas valmistame oma liikmeid ja töötegijaid välja minema misjonipõllule meie koguduste ja rahva keskele.
Oma Tallinna Püha Vaimu koguduses oleme alustanud uue leerirühmaga, kevadised pühapäevakooli tunnid ja noorte tegevus jätkuvad pärast pühade tähistamist oma rütmis. Kõrvalmajas asub usuteaduse instituut, teisel pool naabermajas toimuvad toomkooli tunnid. Nii olen neid ridu kirjutades ümbritsetud haridusasutustest.
Kirikliku hariduse ja harituse sisu peaks andma meile võimaluse paremini tunda oma Jumalat ja Issandat ning Jumala lunastavat tegevust terve maailma heaks. Olen jäänud mõtisklema, kuidas saaksime kristlastena välja minna oma ühiskonda ja maailma nii, et meie tunnistus, õpetus, tegevus ja tõekspidamised ühtiksid. See on paras proovikivi ja kergem oleks endasse tõmbuda ning ehitada enda ümber kaitsvad müürid. On neid, kes soovitaks otsest rünnakut, selleks et oma kindlust säilitada. Aga kas nii lihtsalt läheks?
Pärast Jeesuse ülestõusmist valdas jüngreid hirm. Nad sulgesid end lukustatud uste taha. Naiste tunnistus ülestõusnud Issandast oli kui tühi jutt. Nende keskele ilmub mitmel korral ja mitmel viisil ülestõusnud Issand Jeesus Kristus. Kui palju selgitusi ja julgustust pidi Jeesus oma jüngritele andma, seda saame ainult pühakirja tunnistuse põhjal konstateerida. Inimeste kahtlused, kõhklused, hirmud ja eelarvamused tuli ületada, enne kui Jeesus sai oma jüngreid ettevalmistatutena läkitada välja maailma täitma misjonikäsku.
Eelmise kuu keskel, tervitades Canterbury peapiiskoppi Justin Portal Welbyt katedraali läänepoolse portaali juures, küsis koguduseliige ja õpilane Canterburyst, 17aastane Evangeline Kanagasooriam peapiiskopilt: «Meie tervitame sind Kristuse nimel. Kes sa oled ja miks sa küsid sisenemiseks luba?» Peapiiskop vastas: «Mina olen Justin, Jeesuse Kristuse sulane, ja ma olen tulnud kui see, kes otsib Jumala armu, et teiega koos rännata ning Jumalat teenida.»
Evangeline jätkas: «Miks on sind meie juurde läkitatud?» Justin vastas: «Mind on läkitatud peapiiskopina teid teenima, Kristuse armastusest kuulutama ja koos teiega teda teenima ning armastama südame, hinge, mõistuse ja väega.» «Kuidas sa tuled meie keskele ja millise kindlustundega?» päris Evangeline. Peapiiskop kostis: «Ma tulen, tundes ainult Jeesust Kristust, teda ristilööduna, ja nii ma tulen nõrkuses ja hirmus, suure värinaga.» Selle peale vastas Evangeline: «Alandame ennast Jumala ees ja otsime koos tema armu ja tuge.»
Otsides alandlikult Jumala armu ja tuge, suudame üheskoos kristlastena, koguduseliikmetena, vaimulikena kirikut koos hoida ja täita ülesannet kuulutada evangeeliumi ning teha inimesi Jeesusele jüngriteks.

 

 

 

 
Gustav Piir,
assessor