Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Otsida palves Tema palet

29.05.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Jumala arm on toonud meid nädalasse, mil mõtleme palvele. Mitte et palve ei oleks meile oluline teistel nädalatel, kuid praegune nädal on eriliselt pühendatud palve teemale. Muidugi on meil alatine võimalus öelda, et mis sellest ikka rääkida, mul ju palveeluga kõik korras – aeg-ajalt panen ikka käed kokku. Suhtuda võib aga hoopis teisiti, et meile tahetakse taas midagi usaldada ja anda, mis on hakanud meie elus kaotama tähtsust. Tõepoolest, kes meist söandaks Jumala ees öelda, et minu palveelu on esmaklassiline ning mingit enamat juhatust ma ei vaja?
Viibisime abikaasaga läinud nädalalõpul Göteborgis ning eesmärke oli kaks: pidada loeng sealses ülikoolis, kuid mis veelgi tähtsam, osaleda Askimi koguduse – kõlab uskumatult, aga Nõmme Rahu kogudus ja Askimi kogudus on suhelnud pea kolmkümmend aastat – kauaaegse peaõpetaja Peter Hell­greni emerituuri siirdumise jumalateenistusel.
Et tegu oli Rogate-pühapäevaga, siis arusaadavalt jutlustas hea sõber Peter oma viimase jutluse koguduse õpetajana palve teemal. Hea oli taas saada meelde tuletatud, et palve on midagi väga elulist, kus vajame praktilist nõu, nt kus, kunas, kui tihti, kuidas või mille pärast palvetada.
Ent nende heade nõuannetega ei piirdunud meie palvepühapäeva kogemused. Jumalateenistuse järel meenutas sealse koguduse juhatuse esimees, kuidas nad leidsid endale õpetaja.
Kui üsna tihti on õpetajate tulemised, olgu Rootsis või meil, seotud mitmete ja eri tasandil läbirääkimistega, siis hea ametivenna kohalesaamisega oli pisut või üsna palju teisiti. Loomulikult räägiti läbi, kuid õpetaja tegi oma otsuse – ja tegelikult väga kerge südamega, millest ta on mulle varem rääkinud – seepeale, kui juhatuse esimees temalt küsis: „Peter, kas ma võin sinu eest palvetada?“
Tehtud ei saanud ainult ametisse asumise otsus, vaid need kaks meest, õpetaja ja juhatuse esimees, jäid pikkadeks aastateks regulaarselt kohtuma ja koos palvetama.
Palve väe kohta kuulsime veel teisegi loo, mis seostus mitme aastakümne eest naabrusesse ehitatud uue kirikuga Billdalis. Nimelt oli kiriku ehitamine olnud pikalt inimestel südamel, kuid vajalike lubade ja kooskõlastuste saamine ei tahtnud kuidagi edeneda.
Edenemine hakkas peale siis, kui ühiselt leiti, et on tarvis palvetada. Selleks tuli kokku rühm inimesi, kelle ülesandeks saigi igal nädalal üheskoos palvetada ja otsida Issanda palet. Issand ei lasknud end tol korral kaua otsida ja mõne aasta pärast võisid kiriku ehitustööd alata.
Nii mõnelegi võib tunduda, et see küll luterlik ei olnud (kas see oli luterlik või mitte, seda teab Jumal), aga asjad said liikuma ning see kirik teenib väga edukalt sealset kogukonda.
Minule küll mõtlemiskoht, et ehk tasuks meiegi kiriku mõni komisjon või nõukogu muuta palvekomisjoniks või palvenõukoguks, kus tulemegi kokku selleks, et palvetada. Palvetada nii enda kui teiste vajaduste pärast, kiita ja tänada oma Issandat. Muide, Martin Luther on pidanud kiriku oluliseks tunnuseks just palvet ning palves Jumala kiitmist ja tänamist ning Jumala tee ja juhatuse otsimist nii kiriku tegemistesse kui enda ellu.
Just viimane mõte – otsida palves Jumalat, tema juhatust ja tahet – sai Rogate-pühapäeval elavaks, samas on selline palvemõistmine mind saatnud juba pikemat aega.
Seepärast soovin Sulle, hea lugeja, innukat Jumala armuuksele koputamist eelkõige selleks, et kuulda, mis temal on öelda ja anda. Ehk taas usuisa sõnadega: „Kõnelusi Jumala ja inimese vahel on kahesuguseid. Kas meie kõneleme või Tema kõneleb meiega … Kauneim ja kallim on see, kui Tema kõneleb meiega ja meie võime kuulata; see, mis Temal on ütelda, lohutab palju enam kui see, mis meil on kõnelda.“
SanderOve_2017marts_TiiuPikkur

 

 

 
 

Ove Sander,
assessor

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)