Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Otsekui savi potissepa käes

23.08.2017 | | Rubriik: Kultuurielu

Jaak Pärnamägi, Põlva koguduse abiõpetaja, jagab avameelselt oma lugu.Toomas Nigola

Siis ma läksin alla potissepa kotta, ja vaata, ta tegi tööd potikedra juures. Ja kui astja, mida ta savist tegi, potissepa käes ebaõnnestus, siis ta tegi sellest teise astja, nagu potissepa silmis õigem näis olevat teha. Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles: „Kas mina ei või teiega teha nõnda nagu see potissepp, oh Iisraeli sugu! ütleb Issand. Vaata, otsekui savi potissepa käes, nõnda olete teie minu käes, Iisraeli sugu!“

Valisin oma loo sissejuhatuseks kirjakoha Jeremija 18:3–6, kuid see võiks olla ka mõttetera Risto Santala raamatust „Savist nõuks“, milles autor kirjutab, „et Jumala riigi sisimate õnnistusteni ei ole kiirteed. Pühad on muistegi võidelnud aastaid, võimaks mõista Jumala varjatud teid. Miks peaks siis tänapäeva inimesele pakutama otseteed? Savi maailmas on omad seadused. Savi ei saa sundida, savi tuleb keelitada.“ Minu lugu jutustab Põlva Püha Neitsi Maarja kiriku abiõpetajast Jaak Pärnamäest, kes on Suure Pottsepa kedralt läbi käinud ilmselt rohkem kui üks kord.

Esimene kohtumine
Mitu head aastat tagasi arginädala keskpäeval altari ees palvesse jäädes märkasin silmanurgast valgetes kaitsetunkedes meest kiriku seintelt vana värvi maha kraapimas. Tema ei seganud mind ega mina teda. Käärkambrist sekretäri juurest läbi astudes küsisin muu hulgas, mis asjamees seal seinte kallal toimetab. Koguduse sekretär vastas, et see on ühiskondliku töö tegija, kellel on karistuskorras palju tunde teha. Sellega meie vestlus tundmatust mehest ka piirdus. Tundsin südames õnnetule lihtsalt kaasa. Polnud mingit vajadust uurida, kui palju neid tunde on või mille eest need määrati.
Kui sama mees koos õpetaja Toomas Nigolaga mõni aeg hiljem altaris kaasa hakkas teenima, muutus mu uudishimu märksa elavamaks – mehed, mis toimub?! Väikestest infokildudest sain kokku pildi, et mees on varasemaltki hingekarjase ametit pidanud ja siis ise lambukesena ekslema läinud. Uurida, miks ja kuidas, ei tundunud minu rida olevat. Kui sama mees käesoleva aasta jaanuaris meie koguduse abiõpetajaks pühitseti, tekkis sund minna ja küsida, et kuule, mees, räägi nüüd ausalt ära, kes sa selline oled ja miks sa neid trahvitunde tegema pidid. Ta oli meeleldi nõus oma lugu jagama, tehes seda minu üllatuseks isegi põhjalikumalt, kui oleksin julgenud oodata.

Lapsepõlv
Jaak sündis Paides ja alustas seal ka kooliteed. Aktiivse ja seiklushimulise lapsena lõi ta kaasa Paide Pioneerimaja näite- ja mudellennunduse ringis. Konti mööda oli ka sport, eriti korvpall. Peagi aga tehti pikkuse pärast alatasa rivi lõppu paigutuvale poisile delikaatselt selgeks, et korvpall on siiski pisut pikemate meeste mängumaa. Solvunud Jaak valis kergejõustiku.
Jaak meenutas üht kooli nääripidu, kus ta etenduses hunti mängis. Pärast pidu tuli isa poisi juurde ja ütles, et nüüd läheme ära Tallinna. Minek oli nii äkiline ja kiire, et poisi seljas olnud hundikostüümi tagasiviimine pioneerimajja jäi klassijuhataja hooleks. Ema ei teadnud asjast midagi, vanemad elasid lahus. Pole liialdus öelda, et isa sisuliselt varastas lapse.
Jaak oli siis kümnene. Oma emaga kohtus ta uuesti seitsmeteistkümneaastase noormehena. Jaagu vend elas isa juures juba varem. „Mu isal oli domineeriv iseloom, aga ma ei kanna isa vastu mingit vimma. Ju ta lihtsalt ei osanud teisiti,“ võttis Jaak toimunu kokku.
Ta hakkas õppima Tallinna 16. keskkoolis. Poissi paelusid loodusteadused, kasuks tuli keelevaist. Teadusringides tegeles ta süvenenumalt geograafia, sh majandusgeograafia, mineraloogia ja geoloogiaga. Aktiivsuse ja hea õppeedukuse eest pälvis ta 1973. aastal preemiareisi Ungarisse Balatoni järve äärde. Jaak meenutas, et sõel gruppi pääsemiseks oli tihe. Lisaks headele õpitulemustele oli vaja kuuluda ka komsomoli.
Eesmärk pühitses abinõu – tühja see komnoorus, saab vähemalt ilma näha. Tema toonane semu ja kaaslane oli koolivend Jaan Riis. Mees, kes on tuntud Looduse Omnibussi eestvedajana. Koos sõbraga käidi 1974. aastal Uuralites üleliidulisel noorte geoloogide kokkutulekul, lähetajaks ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut.

Noorusaeg
Keskkoolis õppis ta ajaloo-ühiskonna eriklassis. Vabariiklikel aineolümpiaadidel saavutas häid tulemusi. Jaagule jääb siiani arusaamatuks, kuidas võib õpilane ajaloos või geograafias nelja saada või ei tunne kaarti. See tundub talle ebaloogiline. Tunnis kuuldu oli ta võimeline järgmine kord lihtsalt ümber jutustama. Seda uskumatum tundub, et olles koolis nelja-viieline, polnud Jaagus piisavalt kindlust minna Tartu ülikooli ajalugu õppima. Pärssivaks sai hirm, et kui ülikooli sisse ei saa, ootab hoobilt ees kroonu minek. See variant ei sobinud Jaagule kohe üldse. Noormees mõtles tõsimeeli hoopis Petseri kloostrisse minna. Uitmõttena käis peast läbi õpingute jätkamine usuteaduse instituudis ehk konsistooriumis, nagu õppeasutust toona nimetati. Kuidas siis nii? Põhjuseks oli kooliaegse armastuse purunemine. See ei viinud alla mitte ainult hindeid, vaid võttis suisa eluisu.
Nii kaotaski Jaak kindluse ülikooli sisse saada. Hinnete pärast põnnamise valguses tundub TPI majandusse minek Jaagule kokkuvõttes halenaljakas. Sinnagi oli ju noil aastail meeletu konkurss ning hinnete keskmine oli sama oluline. Ometi julges ta proovida. Tegemist võis olla alateadliku kaitsetaktikaga, et kui majandusse sissesaamine ebaõnnestub, pole see ometi nii valus kui ebaõnnestumine südamelähedasel erialal. Et Jaak tegeles ka purjetamisega, viis see ta mõtted korraks okeanoloogiaõpingutele. Kuid seegi mõte jäi vaid mõtteks.
Päeval, mil sõbrad enda ja Jaagu pabereid TPIsse viisid, osales Jaak 1977. aasta Muhu väina regatil (ENSV meistrivõistlused), mille võitis. Samal aastal pälvis ta ka ENSV parima avamerepurjetaja tiitli. Üks parimaid tolle aja kamraade oli Mart Saarso, tuntud „Lennuki“ kapten. Jaak meenutas, et pärast regatti bussiga Roomassaarest Tallinna sõites pani kapten Taavi Org talle teemoonaks kaasa kahe leivapoole vahele pakitud rookimata heeringa, mis koos sõbraga Virtsus õlut kõrvale rüübates ära söödi. Seejärel jõudis ta koju, magas end välja ja läks järgmisel päeval tegema matemaatika sisseastumiseksamit.

Eluülikool ja eluteater
Jaak asus koos kamraadide Evald Karu ja Agu Järvega TPIsse tööstuse planeerimist õppima. Ta sai õppida kaks kursust raamatupidamist ja kergitas seejärel kaabut. Lahkumise põhjuseks oli tudengi terav keel, mida auväärsete õppejõudude ilutsev ego ei suutnud välja kannatada. „Põnev aeg oli,“ muigas Jaak.
Eluteater jätkus ning seda sõna otseses mõttes. Juba instituudi ajal mängis Jaak rahvateatris. Tema esimene juhendaja laval oli Ellu Puudist. Jaak asus tööle Noorsooteatrisse (nüüdne Linnateater), tehes etendustes episoodilisi rolle, näiteks torisevat päkapikku. Samas oli ta ka Jaan Tombi nimelise Rahvateatri lavatööline.
1980. aastal otsustas Jaak, et läheb pakub end kutset ootamata kroonuteenistusse. Varem või hiljem tuleb see nagunii. Sõjakomissariaadis aga selgus, et sellise nimega meest pole nende jaoks olemaski – Jaagu paberid olid seletamata kombel kaduma läinud. Nüüd aga, kus mees end vabatahtlikult pakkuma tuli, võeti ta mõistagi arvele. „Oleks ma seda teadnud, et neil puuduvad minu kohta andmed, ma poleks ilmas end näole andnud,“ kirus Jaak, kelmikas säde silmis. Esmalt pagendati Jaak miskipärast Paidesse, kust ta kolme päeva pärast armeesse läks. Pool aastat teenis ta Ukrainas Taga-Karpaatias, seejärel saadeti Tšehhoslovakkiasse. Ta ise tahtnuks aga Afganistani minna! Kroonu lõppes sobimatu käitumise pärast komsomolist väljaviskamisega.

Potikeder aina pöörleb …
Väeteenistusele järgnesid töömeheaastad mitmesugustes ametites. Teatav vabadus valida oli talle oluline. Eriti kasutas ta seda kevaditi, mil harrastas vagabundi elu. 1992. aasta suvel sattus Jaak näiteks Saaremaale, kus sensitiivsete harrastuste kõrval loeti ka Piiblit. Jaagule jäi loetu arusaamatuks. Mõned aastad hiljem võttis ta kodus kirjakoha uuesti ette ja selle sisu oli hoobilt mõistetav. Kust küll see teadmine, imestab ta veel nüüdki.
Enda kõrvale leitud abikaasat Ailit nimetas Jaak ka sõbraks, kes ühena vähestest tema keerulise olemusega hakkama sai. Küllap mõistis mind, tõdes Jaak. Kui seiklused Jaagu ummikusse viisid, oli abikaasa see, kellelt mees söandas abi paluda. Ja naine tuligi, tuli ikka ja jälle. Jaak peab end paljuski iseõppijaks ehk self made man’iks, nagu ta enda kohta ütleb. Vaimuliku seisusesse jõudmist iseloomustab ta kui pikka ja ebatasast teekonda, mis on kestnud noorukieast tänapäevani. Konkreetse mõõtme sai vaimulik tee tema millenniumiaasta sünnipäeval (41-aastasena), mil ta asus õppima UI juures üldise teoloogia pedagoogilisel kursusel. 2001. aasta sügisel võeti ta juba akadeemilist usuteadust õppima. Preestriordinatsiooni sai 5. mail 2007. Pastoraalseminaris oli koolikaaslaseks tulevane kolleeg Toomas Nigola.

Katki löödud, pulbriks tambitud ja uuesti voolitud
2012. aastal viis raske haigus Jaagu kõrvalt abikaasa. Pimedus võttis maad, allakäik oli kiire. Tütre jaoks oli turvaline tagala siiski olemas, tema eest hoolitsesid vanavanemad. See oli aeg, mil Jaak pidas oma sisimas tõelist võitlust, kuid kaotas ikka ja jälle. Mida sügavamale langes, seda suuremaks kasvas igatsus saada oma elu tagasi. Adun, et koduväiks olemise aastatest on Jaagul raske rääkida. Siinkohal vaikin ja teen südames Jaagule sügava kummarduse mulle osutatud usalduse eest … Üks mõttetera siiski: Jaak teab, et mitte kellelgi pole kasu, kui keegi ereda leegiga läbi põleb.
Sel perioodil mõtles Jaak palju elu pahelisuse üle ja sõnastas tulemi isiklike definitsioonidena. Näiteks et totaalne alkoholism on see, kui eelmisel päeval juuakse ära kõik, millest võiks ka järgmiseks päevaks midagi jätta. Kui pea vajab n-ö parandamist, aga kõik pudelid on tilgatud, siis on see armutu tõehetk, mis paneb mehe iseendaga silmitsi seisma.
„Ma polnud mitte jalgadega põhjas, vaid mul olid näpud ka põhjas. Tundsin, et sügavamale pole enam võimalik vajuda,“ sõnas Jaak ja lisas, et viinakurat õpetas teda elama hetkes. Ei eilset ega homset – eilne on läinud, homset veel pole ja ei pruugi ka tulla. Kiirusest – milleks kiirustada? Homme ka päev, aega on. Kui homset ei ole, pole kiiret kuhugi!
2014. aasta paastuaja 6. aprillil on Jaak pannud kirja järgmised read: „Raha loeb! Just ja ainult siis, kui teda ei ole! Kui raha on juba natuke, tulevad mängu teised väärtused ja vajadused. Inimesed, kes ütlevad, et raha pole tähtis ning oluline, on kas valelikud või pole olnud olukorras, mil üks eurosent on Raha.“
Kuidas tütar isa allakäiguga toime tuli? Jaak vastas, et pole oma tütre suust ainsatki etteheidet kuulnud. Aga haiget tegi see talle kindlasti. Kogu tütre olemus oli Jaagu tähelepanekul kui suur küsimus: isa, millal see kõik ükskord otsa saab? Tütre esimesed seitse eluaastat oli ju isa olnud karsklane. Laps teadis, et isa tõeline olemus pole see, mis noil aastail välja paistis. Millal see kõik kord otsa saab, seda küsis endalt ka Jaak korduvalt. Iga päev kandis ta endas mõtet, et kohe-kohe võtan ennast käsile, lähen mõne koguduse juurde ja saan oma elu tagasi. Just Põlva Maarja oli see, kuhu ta tulla kavatses. 2007. a oli ta siin ajal, mil eelmine vaimulik oli läinud ja uut veel polnud, hooldeõpetajana töötanud.
Juhtus aga hoopis nii, et napsuhimu ajas mehe poest pudelit näppama. Jäi vahele ka. Järgnes karistus, milleks määrati ühiskondliku kasuliku töö tunnid. Nende tegemiseks valis Jaak Põlva Maarja kiriku. „Kas saab veel keegi öelda, et Jumal ei kasuta kõike patuse heaks, isegi riigi seadusandlust. Kui ma poleks seda pudelit näppama läinud ja neid tunde saanud, vaevalt ma siis ise veel nii pea oleks kogudusse tulnud,“ sõnas Jaak täie veendumusega.
Lootus, et nüüd elu taas õigetesse roobastesse käändub, innustas tegevust koguduse juures. Toomas Nigola andis Jaagule muidki võimalusi kui kiriku remondi- ja koristustööd. Jaak Pärnamägi meenutas: „Minu palve oli – ma tahan oma elu tagasi! Mõtlesin aina nagu Arnold Schwarzeneggeri kehastatud Terminaator, et ma tulen tagasi. Kui mind peapiiskopi otsusega abiõpetajaks määrati ja see ka koguduse ees teatavaks tehti, hõiskasin südames: yes, i’m back! Võimalik, et ütlesin seda lausa häälega. Rõõm oli liiga suur, et märgata.“
Jaak soovitab kirjakohti. Ps 118:8 – Parem on pelgupaika otsida Issanda juures kui loota inimeste peale; Ps 51:8 – Vaata, sul (st Jumalal) on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad sa mulle tarkust teada; Kg 9:7 – Mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rahuliku südamega oma veini, sest Jumal on juba ammu su teod heaks kiitnud; Ii 1:21 – Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud. Issanda nimi olgu kiidetud; Ii 5:17 – Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust! Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.

Lõpetuseks
See oli 2015. aasta novembri teine pühapäev. Oli isadepäev. Jutluse pidas teenistusel Jaak. Kirjakohaks oli Luuka evangeeliumi tähendamissõna pühakojas palvetavast variserist ja tölnerist. Jutluseteksti lahti mõtestades tõi Jaak sisse ka võrdumi endast. See kõlas umbes nii: kui mina nüüd tahaksin teile siin rääkida, kui aus, õiglane ja veatu mina Jumala silmis olen, siis ei õnnestuks see mul mitte, sest teie seas istub ka minu tütar ja teab ju, kuidas asjad on.
Margit Õkva

Teemad:

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)