Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Otsekui kaunid õied päikese poole

06.08.2003 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Käige nagu valguse lapsed – sest valguse vili on ju igasuguses headuses ja õiguses ja tões.
Ef 5:8b,9
Üks ema lausus mõnda aega tagasi oma lastest rääkides, et nad õpivad kõike halba väga kiiresti. Nad omandavad halva käitumise ja sõnad otsekui iseenesest ja möödaminnes, kuid hea õpetamine nõuab palju enam aega ja vaeva ning püsivat tööd.
Ka apostel Pauluse puhul võime märgata, et ta ei väsi oma kirjades kristlastele kordamast, et kristlane on Kristuse läbi uus inimene, talle on antud uus elu, elu vaimus, elu valguses. Ta ei tüdine veenmast, et uuel inimesel ei ole enam midagi tegemist vanaga, elul valguses ei ole midagi ühist eluga pimeduses.
Ka selle nädala kirjakohas keelitab ta Kristuse järgijaid: käige nagu valguse lapsed. Valguse lastel ei saa olla enam midagi ühist vana inimesega, vana loomusega, pimeduse viljatute tegudega. Ka kõrbeisad on tõdenud, et me peame jumaliku tule oma südames lõkkele puhuma läbi vaeva ja rohkete pisarate. Nii nõuab meilt valguse lastena elamine pingutust ja enesesalgamist.
Oleme Kristuse läbi küll valguse lapsed, kuid raske on püsida täielikult selles valguses, ja veel enam – seda jumalikku valgust endas suurendada ja seeläbi teisi valgustada. Valgust ei saa ka tagavaraks koguda, valgustamine ja valguse lastena elamine on pidev liikumine. See on Jumalale orienteeritud edasiminek – võtta valgust vastu ja seda ise edasi anda. See on kristluse olemus. See toimib nii, seda on näha, seda ei saa ise tekitada. Valguse mõju on ju avalik ja ilmne.
Probleem näibki olevat selles, et kasutame oma elus seda valgust, mis meile on Kristuse läbi antud, väga vähe. Kristus on öelnud enda kohta: «Mina olen maailma valgus,» ja seda on Ta väitnud ka oma järgijate kohta: «Teie olete maailma valgus.» Valguse vilja saab kanda ikka see, kes endas valgust kannab.
Kasutame oma aega ja võimalusi tänases päevas väga vähe selleks, et püsida valguses ja ise valgust anda. Me ei tee pidevalt selle nimel tööd, et valguse säde meis suureneks. Küllap peaksime sagedamini palvetama nagu kord Franciscus: «Sinna, kus on pimedus, luba mul külvata valgust.» Kuid inimestena ja kristlastena on meil alati palju kiusatusi, mis sunnivad meid oma palet pöörama ikka mujale kui valguse poole.
Väga kujukalt kõneleb meile loodus valguses ja kristlasena elamisest maailmas. Kui vaadata suuri päevalilli põllul või aias kasvamas, siis näeme, et nad pööravad alati oma suured õied päikese poole. Nii peaks olema ka meiega. Kristlaseks olemine tähendab samuti alati oma palge hoidmist imelise valguseallika, Jumala poole. Ja samas on need kaunid õied ise muutunud otsekui väikesteks päikesteks, mis sümboliseerivad meie jaoks valguseks olemist ja valguse viljade kandmist.
Katrin-Helena Melder

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)