Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Otsekui Eedeni rohuaias

14.10.2020 | | Rubriik: Kirikuelu
Erilisi aedvilju kasvatati sel aastal Jõelähtme kiriku juures. Margus Kirja.

Jõelähtme kogudusel oli sel aastal kiriku juures juurviljaaed. 

Prohvet Joel on Juudamaal aastatuhandeid tagasi ennus­tanud, et „kõrbe rohumaad löövad haljendama ja puud hakkavad vilja kandma, vii­gi- ja viinapuud kannavad küllus­likult“ (Jl 2:22). Loomislugugi algab sellega, et Jumal lasi maast tärgata haljal rohul ja seemet kandvatel taimedel (1Ms 1:11). Mitte ainult igapäevase toidu pärast, vaid ka selleks, et inimestele meenutada jumalasõna, on Jõelähtme koguduse õpetaja Margus Kirja soovinud rajada kiriku juurde aeda.

Sel aastal EELK Teenete­ris­ti III järgu pälvinud õpe­taja Kirja meenutab, et möö­dunud aastatuhande(te)l oli kirik ja vaimulik eluviis ti­he­dalt seotud maaga. Mo­nist­liku liikumise juurde kuu­­lus algusest peale toidu-, maitse- ja ravimtaimede kasvatamine. Nii arendasid tsistertslased põlluviljelust, kalakasvatust ning ehitasid moodsaid veskeid. Vanim kirjalikult mainitud vesiveski Eestis asus Jõelähtme kirikust linnulennult pooleteise kilo­meetri kaugusel. Sellegi või­sid ehitada tsistertslased. 

Veel sada aastat tagasi tegeles Välis-Eesti kiriku peapiiskopi Udo Petersoo isa Elmar Petersoo (1902 Eesti – 1970 Kanada) vaimuliku töö kõrval Eestis põllupidamise ja loomakasvatusega. Säilinud on vana foto, kus Jõelähtme vaimulik Petersoo vilja lõikab, toob Margus Kirja näite.

Soov toimetada

Pühakiri ütleb, et „kes valvab tuult, ei saa külvata, ja kes vaatleb pilvi, ei saa lõigata“ (Kg 11:4). Vaimuliku elu juurde on ikka kuulunud metsiku looduse ehk kaose muutmine paradiisiks ehk kor­rastatuseks. Praegused kogu­dused on liialt urbani­see­runud, ütleb Margus Kirja. 

Kevadine koroonapuhang sai aga ajendiks kogukon­na­aiale. Maal on küll paljudel oma aiamaa, ent osa inimesi elab siiski kortermajades ja mõte ühiselt toitu kasvatada võeti rõõmuga vastu.

Kogudus ostis kasutatud väi­kese traktori ja õpetaja haris maa­lapi pastoraadi lõuna­kül­jel üles. Endisest väike­sest peen­ra­maast sai koguduse põl­lu­maa, kõneleb õpe­taja. Ja li­sab, et seose hoid­mine maa ja looduga on oluline ka kristluse seisu­kohalt. Urbaniseerunud ini­me­sele on vaja loodu puu­du­tust, juba Iiob kirjutab, et küsi loomadelt ja lindudelt, need õpetavad sind, ja kõnele maaga, et ta teeks sind targaks (Ii 12:7–8). 

Õpetaja sõnul on maa hari­mine jätkuvalt seotud usuga. „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust“ (5Ms 8:3). Ka leib tuleb Jumala suust. Külvad seemne ja jääd oota­ma saaki ning selle aja jook­sul sünnib väga palju. Sün­nib ime ja selle kogemine teeb meid tänulikuks ning see oma­korda suunab meid tänu jagama.

Roosa ja tumelilla

Päevad on lühikeseks jäänud, aga mõnusa nostalgianoodiga on hea tagasi vaadata suvele, mil aed küpses. Seal kasvasid haruldased roosad ja tumelil­lad kartulid, spargelkartul, mitut sorti peeti, sibulat ja muud. Seda loetelu kuuldes pole imes­tada, et kogudus kasutas aia­saadusi ka tänu­vahendina. Nii mõnigi kogu­du­sele toeks ol­nud inimene on saanud hea maitsta sellel põl­lu­lapil kasvanust.

Tagantjärele võib hinnata aia mõju, olgu siis neile, kes külvasid ning aias rohimas ja kastmas käisid, või neile, kes sel aastal kõrvaltvaatajaks jäid. Umbes nelikümmend meetrit uut peenart on läbi kaevatud, et tuleval aastal maitse- ja ravimtaimi külvata. Ja kui nelja-viiekesi satutakse ühel ajal aeda tööle, teeb seegi hingele rõõmu ja kasvatab omavahelist osadust.

Kirikuaias võiks veel pee­nar altarilillede jaoks olla, mõlgutab õpetaja. Neit­si Maarjale pühitsetud Jõe­läht­me kogudusel on aga tulevikuks veel üks mõte – pidada mesilasi. Õpetaja kasvatatud ravimtaimest teh­tud hundihamba juure tink­tuurist sai turgutust pandee­mia ajal kümmekond inimest ja plaan on seda valmistada ka tulevikus. Inimesest hooli­takse kui tervikust. Igal pühapäeval algusega kell 11 oodatakse Jõelähtme kirikus kõiki jumalateenistusele. 

Rita Puidet

Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. (Jr 17:14)