Otsekui Eedeni rohuaias
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Uudised / Number: 14. oktoober 2020 Nr 39 /
Jõelähtme kogudusel oli sel aastal kiriku juures juurviljaaed.
Prohvet Joel on Juudamaal aastatuhandeid tagasi ennustanud, et „kõrbe rohumaad löövad haljendama ja puud hakkavad vilja kandma, viigi- ja viinapuud kannavad külluslikult“ (Jl 2:22). Loomislugugi algab sellega, et Jumal lasi maast tärgata haljal rohul ja seemet kandvatel taimedel (1Ms 1:11). Mitte ainult igapäevase toidu pärast, vaid ka selleks, et inimestele meenutada jumalasõna, on Jõelähtme koguduse õpetaja Margus Kirja soovinud rajada kiriku juurde aeda.
Sel aastal EELK Teeneteristi III järgu pälvinud õpetaja Kirja meenutab, et möödunud aastatuhande(te)l oli kirik ja vaimulik eluviis tihedalt seotud maaga. Monistliku liikumise juurde kuulus algusest peale toidu-, maitse- ja ravimtaimede kasvatamine. Nii arendasid tsistertslased põlluviljelust, kalakasvatust ning ehitasid moodsaid veskeid. Vanim kirjalikult mainitud vesiveski Eestis asus Jõelähtme kirikust linnulennult pooleteise kilomeetri kaugusel. Sellegi võisid ehitada tsistertslased.
Veel sada aastat tagasi tegeles Välis-Eesti kiriku peapiiskopi Udo Petersoo isa Elmar Petersoo (1902 Eesti – 1970 Kanada) vaimuliku töö kõrval Eestis põllupidamise ja loomakasvatusega. Säilinud on vana foto, kus Jõelähtme vaimulik Petersoo vilja lõikab, toob Margus Kirja näite.
Soov toimetada
Pühakiri ütleb, et „kes valvab tuult, ei saa külvata, ja kes vaatleb pilvi, ei saa lõigata“ (Kg 11:4). Vaimuliku elu juurde on ikka kuulunud metsiku looduse ehk kaose muutmine paradiisiks ehk korrastatuseks. Praegused kogudused on liialt urbaniseerunud, ütleb Margus Kirja.
Kevadine koroonapuhang sai aga ajendiks kogukonnaaiale. Maal on küll paljudel oma aiamaa, ent osa inimesi elab siiski kortermajades ja mõte ühiselt toitu kasvatada võeti rõõmuga vastu.
Kogudus ostis kasutatud väikese traktori ja õpetaja haris maalapi pastoraadi lõunaküljel üles. Endisest väikesest peenramaast sai koguduse põllumaa, kõneleb õpetaja. Ja lisab, et seose hoidmine maa ja looduga on oluline ka kristluse seisukohalt. Urbaniseerunud inimesele on vaja loodu puudutust, juba Iiob kirjutab, et küsi loomadelt ja lindudelt, need õpetavad sind, ja kõnele maaga, et ta teeks sind targaks (Ii 12:7–8).
Õpetaja sõnul on maa harimine jätkuvalt seotud usuga. „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust“ (5Ms 8:3). Ka leib tuleb Jumala suust. Külvad seemne ja jääd ootama saaki ning selle aja jooksul sünnib väga palju. Sünnib ime ja selle kogemine teeb meid tänulikuks ning see omakorda suunab meid tänu jagama.
Roosa ja tumelilla
Päevad on lühikeseks jäänud, aga mõnusa nostalgianoodiga on hea tagasi vaadata suvele, mil aed küpses. Seal kasvasid haruldased roosad ja tumelillad kartulid, spargelkartul, mitut sorti peeti, sibulat ja muud. Seda loetelu kuuldes pole imestada, et kogudus kasutas aiasaadusi ka tänuvahendina. Nii mõnigi kogudusele toeks olnud inimene on saanud hea maitsta sellel põllulapil kasvanust.
Tagantjärele võib hinnata aia mõju, olgu siis neile, kes külvasid ning aias rohimas ja kastmas käisid, või neile, kes sel aastal kõrvaltvaatajaks jäid. Umbes nelikümmend meetrit uut peenart on läbi kaevatud, et tuleval aastal maitse- ja ravimtaimi külvata. Ja kui nelja-viiekesi satutakse ühel ajal aeda tööle, teeb seegi hingele rõõmu ja kasvatab omavahelist osadust.
Kirikuaias võiks veel peenar altarilillede jaoks olla, mõlgutab õpetaja. Neitsi Maarjale pühitsetud Jõelähtme kogudusel on aga tulevikuks veel üks mõte – pidada mesilasi. Õpetaja kasvatatud ravimtaimest tehtud hundihamba juure tinktuurist sai turgutust pandeemia ajal kümmekond inimest ja plaan on seda valmistada ka tulevikus. Inimesest hoolitakse kui tervikust. Igal pühapäeval algusega kell 11 oodatakse Jõelähtme kirikus kõiki jumalateenistusele.
Rita Puidet
