Esileht » Arvamused » Kolumn »

Otsedemokraatia ja abielu mõiste rahvahääletus

16.12.2020 | | Rubriik: Kolumn
Kristjan Luhamets.

Rahvahääletus abielu mõiste määratluse üle on üks teemadest, mida rahvahääletusel käsitleda saab, rahvahääletus on üks otsedemokraatia vahenditest. Sel põhjusel võib neid kujutada ringidena ringis, nii et otsedemokraatia on suurim ring, rahvahääletus on selle üks alaosa ja rahvahääletus abielu mõiste üle on üks rahvahääletuste võimalikest teemadest. 

Rahvahääletused mõnel teisel teemal – nt Euroopa Liidust lahkumine – on tekitanud kriitikat, kus üksikust üldistades on teinekord jõutud tõdemuseni, et otsedemokraatia kui selline on probleem või on ta probleem vähemalt seetõttu, et seda vahendit kasutavad populistid (nt „Ülle Madise: Eestis on uuesti tõusnud populismilaine ja otsedemokraatia ülistamine“, Postimees, 17.2.2016; Ülle Madise, „Otsedemokraatia liiga ilus idee“, Sirp 12.2.2009). 

Ent otsedemokraatia kriitika ei vastandu ega vaidlusta mitte kõikide ajaloos eksisteerinud referendumite ja otsedemokraatiaga – rahvahääletusi Euroopa Liiduga liitumise või abieluvõrdsuse põhiseadusliku laiendamise üle ei peeta probleemseks. Probleemi nähakse seetõttu mitte otseselt demokraatia vahendis, vaid selles, milleks keegi ühiskondlikest või poliitilistest jõududest seda vahendit kasutada võib. 

Antiik-Kreeka demokraatia toimis otsedemokraatlikult ja … anarhistlikult ka: tookordne süsteem ei lasknud tekkida kodanikkonnast eraldiseisvat poliitilise eliidi gruppi. Kui ei teki poliitilist eliiti, ei teki ka küsimust eliidiga vastandumisest või kas poliitikas tehtud otsused on kooskõlas rahva ootustega või mitte. Antiikdemokraatias jõuti poliitilistele ametikohtadele ka liisu ja rotatsiooni teel ning kui jõuti, oldi nendes suhteliselt lühikest aega. Otsedemokraatlikkus väljendus selles, et otsused tehti rahvaga koos. 

19. sajandil mõtestati demokraatia ümber esindusdemokraatiaks. Rahva põhiülesanne polnud enam ise valitsemises osaleda ja poliitilisi otsuseid langetada, vaid valida endale esindajad ning olla siis nende poolt informeeritud, konsulteeritud ja kaasatud. 

Demokraatia võib väga hästi toimida ka ilma otsedemokraatlike vahenditeta, kui: valitsus annab rahvale aru ja erakonnad enam-vähem teevad seda, mida valimistel rahvale lubasid; kui rahvas teab, mida tema poliitilised esindajad teevad, ja kujundab oma (st rahva) arvamust poliitiliste otsuste suhtes; kui valitsus võtab otsustamisel arvesse avalikku arvamust.

Viimane pool sajandit demokraatia arengut näitab selgelt suuremat vajadust otsedemokraatlike vahendite kasutamise järele. Eestis on seadustatud kollektiivne pöördumine ja petitsioon. Ka praeguse valitsuse koalitsioonilepe lubab tugevdada otsedemokraatiat ning teha seda eelkõige rahvahääletuse laiendamise ja kodanike allkirjadega algatatud rahvaalgatuse seadustamise teel. 

Rohkemaid otsedemokraatlikke vahendeid seadustada ja kasutada sooviv Eesti valitsus liigub samal rajal, kus toimub demokraatia areng terves läänemaailmas. Kui vahepeal arvati otsedemokraatia sobivat vaid väikestele inimkooslustele, siis digitaalsed kommunikatsioonivahendid on selle takistuse kõrvaldanud. Teiste riikidega võrdluses on aga endiselt erandlik see, kui vähe kodanikud Eestis poliitikaelus otsustada saavad.  

Viimase 30 aasta kolm referendumit on olnud kohustuslikud selles mõttes, et nendeta poleks saanud astuda Euroopa Liitu või jätkata iseseisva riigina. Et vabalt korraldatavaid referendumeid (mida saab nii ette võtta kui ära jätta) meil pole olnud, tekitab rahvahääletuse korraldamine rohkelt küsimusi. 

Rahvahääletuse sõnastus peaks olema ühemõtteline, nii poolt kui vastu tulemus üheselt mõistetavate tulemitega ning jah- ja ei-vastuste kampaaniad peaksid toimuma läbipaistva rahastuse ja võrdse kajastuse põhimõttel. Nagu riigikogu valimistel, ehkki rahvahääletuse kampaaniates esindavad osapooli lisaks erakondadele oluliselt rohkem ka ühiskondlikud grupid.

Kas abielu mõiste põhiseaduses on midagi, mida kindlasti peaks otsustama rahvas referendumil? Brexiti järel oli Inglismaal Google’i otsingute teisel kohal küsimus „Mis on Euroopa Liit?“, mistõttu kriitikud ütlesid, et EList lahkumise poolt hääletanud mitte ainult ei teadnud, mida see otsus endaga kaasa toob, nad ei teadnud ka seda, mis on Euroopa Liit. Lähisuhete teadmised on praktilised, kogemuslikud ja puudutavad igaüht. Abielu ei ole teema, kus teadmised ja kogemused oleks kogunenud vaid riigikogulaste kätte.

 

 

 

 

Alar Kilp,

kolumnist

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)