Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Osaluseksperiment klassis emakeele tunnis

06.02.2008 | | Rubriik: Ühiskond

Aeg: kolmanda õppeveerandi esimene nädal, jaanuar 2008.
Koht: Tartu Tamme Gümnaasium.
Tegelased: 9., 10., 11. ja 12. klassi õpilased, ajakirjanik Juune Holvandus asendamas eesti keele ja kirjanduse õpetajat.
Teemad: suur ja väike algustäht, omadussõnamoodustus sufiksite abil, Juhan Liiv, Gustav Suits, Toomas Nipernaadi, reformatsioonikirjandus Lutheri ja Moruse näitel, katkend «Utoopiast».

Sisimas tõstan abitult käed, sest nad jutlevad omavahel sundimatult.  Foto: arhiiv

Sisimas tõstan abitult käed, sest nad jutlevad omavahel sundimatult. Foto: arhiiv

Lõpuklassis näis asendus asjakohane – neile on ette nähtud kuus tundi meediat tutvustavat kursust.
Esmaspäev
36 uut tuttavat, siis veel 36, siis jälle, nüüd vahelduseks 35 ja jälle 36. Lõpuklassis mõned puudujad – veidi alla kolme-kümne. Päeva lõpuks kippus hajuma kohalolu eesmärk.
Vaesed õpetajad – mõni neist annab päevas kuni kaheksa tundi. 8 x 36 = 288. Erinevas vanuses, erineva suhtlemisvajadusega, erinevaid teadmisi nõudlevat – keda? Isiksust? Kuidas täita selles olukorras nõuet läheneda individuaalselt?
Võib-olla oleks õigem nimetada neid klassikehanditeks, kus tooni annavad jutukamad, närvilisemad, esilepürgivamad. Imetlen õpetajate ümberlülitumisvõimet.
Teisipäev
Uudsus on möödas, mõned õpilased panevad asendaja proovile, paratamatult saab sellest etendus kogu klassile. Äkki saab kergemalt hinde?
Käitume, nagu pähe tuleb, nagunii on see ajutine.
Mind haarab paanika: pean suutma neile ainet õpetada, midagi pähe või vähemasti vihikusse jätta, aga kuidas? Millega?
Juba ilmneb, et üheksandaga ongi probleeme, mulle selgitatakse, et see on vastuoluline klass, kus enamik õpilastest tublid, pürivad gümnaasiumisse, tahavad aru saada, ka häid hindeid, seevastu neli «musta lammast» segavad tundi, igaüks omal moel.
Teine üheksas on nagu kingitus – viisakad, püüdlikud, sõbralikud, vahetud.
Kaheteistkümnenda klassi huvi meedia vastu on peale üksikute aktiivsete erandite olematu.
Kolmapäev
Üheksandas klassis aitab korda pidada kooli psühholoog – kena neiu, kelle võltsimatu heatahtlikkus mõjub rahututele korrastavalt. Üldse märkan olulist vahet konfliktis lastega ja konfliktis pensionieelikutega – lapsed ei kogu tuska, see hajub tunni lõppedes.
Juhan Liiv on õnneks juba varemast tuntud persoon.
Sedasama ei saa kuidagi öelda Martin Lutheri või Thomas Moruse kohta. Kommunismiehitamise kogemust 16aastasel inimesel pole, sedagi näidet sotsiaalse utoopia kohta enam tuua ei saa. Jutustan tuntud fakte Lutheri elust ja annaksin palju kübekesegi tagasiside eest. Et tõlkis Piibli? Mis see siis õieti on? Ateistliku kasvatustöö viljad on valminud tagantjärele, neis puudubki, nagu plaanis, kultuuriline järjepidevus. Tunni lõpul olen väsinud suminast üle rääkimise püüdest, loodan vaikselt, et ehk mõned vihikusse kirjutatud laused kuhugi siiski pidama jäävad.
Kavas on veel analüüsida ühiskonda ja selle unifitseerivaid tahke nagu mood, laste planeerimine, ühistöö. Sisimas tõstan abitult käed, sest nad jutlevad omavahel sundimatult, ma ei suuda nende teemadega kübetki huvi äratada ja korrale kutsumine siin ei aita. Metoodika!?
Neljapäev
Lepime üheteistkümnendaga kokku, et teeme Nipernaadist sisukokkuvõtte. Kes lugenud ja kes raamatuga kontakti said, aitavad teemat ülal hoida ja saavad hinded. Teistele jääb lihtsalt meelde lühike lugu rändavast veidrikust, kes figureerib sümbolina eesti kultuuriloos.
Olen juba üsna kodus üheksanda probleemsete poiste kodutaustaga. Tegelikult polnud mul see plaanis, kuid elu pistis ninapidi sisse. Nii ilmselt õpetajatöös asi käibki – ka vabal ajal tegeled probleemsetega ja häid lapsi märkad seevõrra vähem.
Küsitavused suure ja väikese algustähe osas viin õpetajate tuppa, palun abi – ja saan sealt kolm erinevat vastust. Sellesama asja eest pahandas minuga õpilane: teie ju peate teadma, kuidas täpselt õige on. Kuidas nii – sõltub lausest!?
Panen nad hindele harjutust kirjutama ja rahustan, et hindamisel võetakse arvesse erinevaid asju. Hiljem töövihikuvirna vaadates mõtlen – oli mul, asendajal, seda siis vaja? Kuid teha pole enam midagi. 36 töövihikus harjutuste parandamine ja võrdlemine – ajuti lahkete kolleegidega konsulteerides – võtab kokku neli tundi. Kümme tundi, ja homme jälle kella kaheksast. Kuidas on võimalik, et õpetaja koormust arvestatakse ainult tunniplaani alusel? Isegi ajakirjanikule on ette nähtud raamatukogupäev.
Reede
Viimane päev! Võidan eesti keele tunnis odavat populaar-sust ja ahvatlen kergelt hinnet saama. Harjutame – ja siis sama harjutus uuesti tühjade lünkadega hindele. Märkasin, et õpilased ei tea mõisteid piisavalt, et otsustada suure või väikese algustähe kasuks. Kes on Sauna-Madis? Pläralära-Leenu? Juudas? Vildele omistatakse romaan «Vahtra sõda». Tõtt-öelda oleks «Harry Potteri» tegelased tõesti juba kuidagi kohasemad. Selgitan. Iga mõistet kolm korda erineva pingirea suunas.
Et Sulismadu on asteekide jumal ja seetõttu tuleb uue reeglistiku järgi suure tähega kirjutada, ei võta ma veana arvesse. Ent äsja selgitatud ajakirjade pealkirjad «Loomingu» näitel loen ma veaks ja minu üllatuseks eksib selle vastu enamik vahetult pärast selgitust. Odavaid viisi saab vähem, kui arvata võinuks.
Kuulnud, et meediakursuse eest vist hinnet ei saagi, ilmub viimasele kohtumisele 36st 10 inimest. Mis siis ikka – kui hinne, siis hinne, ilmselt tänapäeva koolis muud mõtet ei olegi. Küsin läbitud teema kohta mõned küsimused ja panen neile siis hinded.
Kogetu põhjal nõustun seisukohaga, et aina enam loeb võime, oskus ja kogemus materjali edasi anda, mitte ainealaste teadmiste hulk. Kuid mammutklassidega, üle jõu käiva koormusega, taastumist mitte võimaldava töötasuga? Ma tahaksin eelnevaga kaitsta õpetajaid, kes tundi minnes suunduks kui lahingusse. «Läänerindel muutusteta», väga asjakohane pealkiri, ütles kolleeg. Miks räägitakse lastest kui Eesti tulevikust, kui kooli tegelikke probleeme – mis on ilmselged ja palju räägitud – tuleks lahendada kohe ja pikema jututa?

Juune Holvandus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)