Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Orlando di Lassost spirituaalideni

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

See oli aastal 1900, kui meile hästi
tuntud muusika-, keele- ja muidu rahvamees dr Karl August Hermann, kes ka
arvustajana tegutses, kirjutas pärast Aleksander Lätte sümfooniaorkestri
kontserti: «Ehk mul küll omajägu terav kõrv on, ei suutnud ma viga leida.» Ja
ega leidnudki. Tuli kirjutada kiidulugu, et lood olid head, esitus oli hea,
dirigent oli hea. Kõik oli hea.

Eks ta ole – arvustajale on see omamoodi
kole lugu, kui midagi laiduväärset ei leia. Pole nagu tasemel. Peab ikka midagi
leidma, mille kallal nuriseda. Kuid ometi on kõige toredam kirjutada just
sellist kiidulugu.

Üllatavad hääled

Mina olin enam-vähem sellises
karl-august-hermannlikus olukorras vastlapäeval, 28. veebruaril, kui läksin
Tallinna Kaarli kirikusse kuulama ansamblit Vexilla Regis. Üheksa hästi
kokkulaulnud noort häält. 5+4, kui nais- ja meeshääled suhtesse seada.

Ilusad naishääled ei üllata praegu enam
kedagi, aga kust nad küll sellised toredad meeshääled leidsid? Isegi tenorid!
Muide – üldse mitte tüsedalt mehised, vaid kerged, paindlikud, üksteist leidvad
ja toetavad, naishäältega täpselt harmoneeruvad hääled.  Teistsugused hääled sellisesse väikesesse
ansamblisse ei sobikski. Võib-olla vaid bass võiks pisut jõulisem olla.

Köitev esitus

Mida üks kiriklik noorteansambel võiks
laulda? Arvatavasti kisub rohkem spirituaalide poole. Nii ka oli: 15 laulust 9.
Nendes saab ikka nautida põnevaid kokkukõlasid ja rütme, eksootika on ju ikka
põnev. Mõtlesin, et küllap tulevad kõige efektsemalt välja tempokamad lood nagu
«Sit down, sister», «We are marching» või «Good news».

Selgus aga, et ega hingelisemad laulud nagu
«Where you there» või eesti keeles lauldud «Järgne mulle» ja «Vii mind»
kehvemad olnud. Ennem võiks just neid viimaseid esile tõsta – sisseelamise ja
väljendusrikkuse pärast.

Veel oli kavas O. di Lasso «Jubilate Deo».
J. des Prez «In pace», kaks H.Schützi laulu, traditsionaal «Plenty good room»
ja hästituntud laul 16. sajandist «What Feast of Love», mis moodustasid raami
spirituaalidele. Need esitati stiilselt, aga midagi «teha», eriti juhendaja
tööd silmas pidades, sai rohkem ikka spirituaalides. Seda oli näha Piret Aidulo
dirigendižestist, mis tõlgitsuse peensusi kaaslauljatele edasi andis.

Kontserdil osales ka saksofonist Heli
Reimann. Kas tema mängitud vaheepisoodid lauludele midagi just lisada suutsid,
on küsitav, aga ansamblile vajalikke puhkemomente andsid nad küll.

Kui tahate veeta rahuliku, muresid peletava
õhtu asjatundlikult esitatud muusikaga ja pärast kauneid stressivabasid
unenägusid näha, kutsuge Vexilla Regis esinema. Te ei kahetse.

Mati Märtin