Orkester ratastel

Puhja koguduse tiiva all tegutsenud Karijärve keelpilliorkester on saanud tuult tiibadesse.

3. augustil oli Puhja kirik pilgeni rahvast täis. Mis siis, et jõulud ei olnud veel käes. Ja mis seal kirikumüüride vahel toimus, ei mahu sõnadesse.
Pillihelid kandsid meieni kord õrna igatsust, kord särtsuvat temperamenti ja samas tüünet rahu ning järgmisel hetkel äikesemaru. Sekka poiste «Lahtilükkamise laul» kunagisest usujulgusest, et saame priiks NLi haardest. Lõpp läks päris lõbusaks ja tantsulisekski.
Kohati võis tekkida kahtlus, kas säherdust asja sobibki esitada pühakojas, kus harjutud pigem kurbtõsiste meloodiatega.
Kuid muusika puudutas kuulajate hingi ja lausa pistis südamest läbi. Heas, tervendavas mõttes. Ju ta taevale meelepärane asi oli, kui manulisi õnnestas, igatahes kirikust mindi välja, suu kõrvuni peas. Eriliseks tegi selle muusikatulevärgi asjaolu, et selle vallandasid lapsed.

Kontserdid kodus ja kaugemalgi
Ligi nädala pingutasid Eveli Roosaare juhendatavad väiksed muusikud selle nimel, et anda üksainumas kontsert tagasihoidlikus Puhja maakirikus – ja seda juba kaheksandat korda. See on olnud arutu luksus.
Kahjutunne on üks põhjustest, miks on hakatud Puhja koguduse tiiva all korraldama kaugemaid kontserdireise lastele, kes astusid tänavu esmakordselt üles Karijärve keelpilliorkestri nime all.
Sest nii vahva muusikakava, kui see oli juba kokku harjutatud, väärinuks esitamist uuesti ja uuesti. Nii tunamullust turneed Põhja-Soome kui mullust tuuri Lääne-Eesti saartele saatis ootamatult suur edu. Lapsed jaksasid sellele valule vastu panna ja naasid pikalt reisilt tänulikuna.
See julgustas katsetama ka tänavu augustis sõita jälle laia ilma seiklema. Süües kasvab isu ja riskides julgus. Sedapuhku jäi sihikule Rootsi, eriti veel kaugel põhjas asuv Östersundi kant. Võõras keel ja kombed, samuti isiklike kontaktide puudumine tegid asja küll keeruliseks. Siiski läks kõik raskuste kiuste Jumala abiga korda.
Andsime kontserte kolmes kirikus, kohalikus vanadekodus ja lõpuks Östersundi rannapargis. Vastuvõtt oli meile juba tuttav: tuliseks plaksutatud peopesad, pisarad silmis ja ülivõrretes tänusõnad.
Vaatamata (meie mõistes) kaugele pärapõrgule, leidus sealgi kaks eestlast, kunagi Rootsi pagenute järeltulijad, kes rääkisid täitsa selget eesti keelt. Linda Laretei töötab kohalikus linnavalitsuses, teist eestlast kohtasime Frösö saare kirikus lauluharjutusel juhuslike läbisõitjate seas.
Tagasiteel kodu poole peatusime Alunda kirikukompleksis ja mängisime sealgi tänuks mõned lood.

Tulekul helikandja
Vähe sellest. Kõik see muusika salvestatakse neil päevil CD-le «Rändamine» ning enam ei pea ootama uut augustit. Ju saab lasteorkester nõnda veel kuulsamaks.
Just enne nende ridade kirjutamist anti oma esimene kontsert kodupaigas Tartus Jaani kirikus. See liigutas kirikutäit rahvast sedavõrd, et lõpus aplodeeriti meeleliigutusest püsti tõustes.
On selge, et üksnes õhust ja armastusest sellised suured asjad ei sünni. Üha rohkem kogeme, kuidas meie oma eesti inimesed ja firmad on valmis õla alla panema lastekarja ettevalmistavas suvelaagris toitlustades ja neid pärast reisirahaga toetades. Tajun seda kui rahvuslikku väärikust, kinnitust, et oleme kultuurrahvas.
Suursponsoriks oli EELK Toetusfond; ka EELK Valga praostkond ja Puhja kogudus ning kultuurkapital. Muud toetajad on tänatud Facebookis Karijärve keelpilliorkestri lehel.
Tiit Kuusemaa,
ilmaränduritest moosekantide kroonik