Väärikalt vaikne, süvenenult mõtlik – sellisena elab Urmas Taniloo (53) kaasa oma seitsmendale oreli eriala õpilasele, kes Tartu Pauluse kirikus lõpueksamit mängib.

Inimlikult soe õpetajasüda loodab parimat, absoluutse kuulmisega interpreedi- ja helire˛issööri kõrv aga tabab iga väikseimagi helinüansi ja kõlavärvi. Tõesti mitmekülgne on see mees, kes olulise lülina annab edasi Eesti orelimängu grand old man prof Hugo Lepnurme traditsioone organistide keskmisele ja nooremale põlvkonnale.

Lõuna-Eesti koloriitseimale kontsertorganistile ja oreliõpetajale Urmas Taniloole annab leiba ka helirežissööri amet.

Kust pärineb teie orelihuvi?

Urmas Taniloo: Väga musikaalse kirikuõpetaja Ain Eenmaa juures Häädemeestel, Juurus ja Simunas tohtisin klaveriõpilasena orelit puutuda, sest tema oli meie sugulane. Mäletan, et kord tõi isa Poolast tõeliselt hea esitusega oreliplaadi. Eks sellised seigad tekitasid ka huvi.

Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (TRK) olin prof Lepnurmel esimene oreli eriala õpilane üle pika aja koos Tiit Kiigega. Vahepeal laius pikk periood, mil oreli kui kirikupilli õpetamine põhierialana TRKs polnud lubatud. Seetõttu olen rõõmus, et mu huvi leidis kasvamiseks soodsa aja ja pinnase.

Aga minugagi juhtus TRKs õppides niisugune lugu, et kui 2. kursusel Simuna kirikusse tahtsin esinema minna ning koolis ettevaatamatult sellest rääkisin, siis kutsuti direktori jutule ja öeldi: «Te kas lähete kirikusse esinema või jätkate õpinguid meie koolis!» Kontsert jäi ära, kuigi kava oli valmis ja Simunas kõik kokku lepitud.

Mida õpilaselt ja mida iseendalt õpetajana nõuate?

Ma ennast nii heaks õpetajaks ei peakski, sest õpilasi ja praktikat on vähe – sel kevadel lõpetab seitsmes eriala-õpilane Aleksandr Arusoo mu 28 õpetamise aasta jooksul. Üks eriala lõpetaja umbes nelja-viie aasta tagant pole just palju. Õpilaste arv sõltub ju riigi poliitilisest ja kultuurilisest olukorrast: nt nõukogudeaegse oreliehitusbuumi ajal 1970ndate lõpus 1980ndate alguses tahtsid paljud õppida.

Õpilaselt eeldan sedasama, mida endaltki: ajastu stiilitundmist – see on põhiasi – ja vormi kooshoidmist, et muusika püsiks ega jääks seisma. Rangelt jälgin õiget istumist ja kehahoidu, sest vale hoiakuga võib muusika ära rikkuda. Püüan anda võimalikult mitmekülgset õpetust: orelikõlade tundmist, ornamentikat, ansamblimängu- ja saateoskust, soolomängus eri ajastute ja stiilide tundmist, tehnilistest oskustest rääkimata.

Väga palju sõltub õpilase tasemest ja kontaktist temaga. Prof Lepnurmelt õppisin TRKs üldinimlikkust ja rahulikkust. Neid omadusi püüan õpetajana endaski kanda.

Arvan, et iga oreliõpetaja peaks olema ka ise muutuv ja arenev muusik. Üks tudeng küsinud kord prof Juri Lotmanilt, miks ta eelmisel aastal teist juttu rääkis. Lotman vastanud: «Ega ma linnuke ole, kes igal kevadel ühtmoodi laulab!» See vastus iseloomustab ka minu suhtumist orelimängu ja -õpetamisse.

Millisele kohale oma elus asetate oreli?

Töösfääris on minu jaoks põhilisteks kolm valdkonda: interpreeditöö (orelisolistina, aga palju ka ansamblisti ning kooride, vokaalsolistide ja instrumentalistide saatjana), helire˛issuur ja õpetamine. Muu elu keerleb ümber 4,5aastase poja Joonase – tema on mu elu keskpunkt ja mõte. Seega, orel on väga oluline, kuid mitte ainus tähtis asi mu elus.

1978. aastal alustasin tööd Vanemuise Kontserdimaja organisti ja orelihooldajana ning olin sealse 47 registriga Rieger-Kloss oreli, mis on suurim ja kõige laiemate mängutehniliste ja kunstiliste võimalustega kontsertorel Lõuna-Eestis, sünni juures selle ülespaneku esimestest faasidest peale. Oreli puhul huvitab mind kõik: ehitusest-hooldusest  muusika tegemiseni.

Esimesele kohale asetub siiski interpreeditöö. Suuri soolokavasid valmib aastas üks ning repertuaari valin orelimuusikat renessansist kaasajani, kindlasti ka eesti muusikat.

Näiteks aasta tagasi avastasin väliseestlase Juhan Aaviku «Palve orelile», «Pastoraali orelile» ja «Sonaadi». Neid olen mänginud ise ja soovitanud ka õpilastele. Abikaasa Pillega koos oleme esitanud orelimuusikat neljale käele ja kahele orelile.

Helisalvestus aga on mu eluaegne hobi. Alustasin 15aastaselt, lugesin palju sellealaseid raamatuid ja stažeerisin Eesti Raadio Tallinna ja Tartu stuudiotes. Eesti Filharmoonia Kammerkoori, RAMi, TAMi, Ellerheina, Kurekella jt saatjana reisides uurisin lähemalt ka nende salvestustehnikat.

Urmas Taniloo

1972 –  lõpetas Tartu H. Elleri nim Muusikakooli klaveri eriala, õppides ka orelit
1977 – lõpetas TRK oreli ja klaveri eriala
H. Gebhardi, L. Krämeri ja J. C. Urioli meistrikursused
1977. a-st Elleri koolis õpetaja ja helire˛issöör
1978. a-st Vanemuise  teatri ja alates 1998 Vanemuise Kontserdimaja organist ja orelihooldaja
Õpilasi: Aare-Paul Lattik, Jelena Gartštein, Tuuliki Jürjo, Aaro Tetsmann, Merle Kollom, Anna Humal, Kadri Leivategija, Kadri Jakobson, Helen Hansberg

Õpilased temast

Anna Humal, Tartu Pauluse koguduse organist:

Urmas on rahulik ja hästi aupaklik nii õpilaste kui kolleegide vastu. Inimesena on ta soe ja sõbralik, interpreedina suur Bachi-spetsialist. Kindlasti on tema näol tegemist Lõuna-Eesti ühe kogenuma ja koloriitsema kontsertorganisti ja juhtiva oreliõpetajaga.

Tuuliki Jürjo, Narva Aleksandri koguduse organist, helilooja ja muusikapedagoog: Õpetajana oli Urmas ühelt poolt inimlik ja mõistev, teiselt detailideni nõudlik ja range, õpilasele lähenemiselt paindlik ja loov. Kunagi polnud tunnis hirmu ette mängida, samas tundsin alati, et peab endast maksimum andma.

Eesti oreliõpetuse järjepidevuse hoidmisel kannab ta väga tänuväärset osa: juba see, et nõukogude ajal leidus inimene, kes julges minna oreli taha istuma, on eriline. Ta on väga väärtuslik õpetaja, vahepealne lüli vanema ja noorema põlvkonna vahel.

Arvan, et Urmas, kes end interpreedina eriti ei reklaami, kuid kelle kontserdid on tihti sisukamadki rohkem reklaamituist, on teenimatult jäänud Tallinna organistide varju. Tasub minna tema kontsertidele ja osta plaate – te ei kahetse seda kindlasti!

Kristel Põder