Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Orelile on sõpru vaja

18.06.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Eestis on üks toreda nimetusega ühing – Orelisõprade Ühing. Mitte organistide, oreliehitajate või -meistrite ühing, vaid üks ühing kõigile neile, kes pillide kuningast lugu peavad, seda armastavad ning propageerivad. Nii see on – orel vajab sõpru. Ja et nendeks võivad olla ka täiesti mittemuusikud, olen saanud sel kevadel mitmel puhul tõdeda.
Maikuisel organistide Poola-reisil saime imetabase kogemuse Pasłęki Püha Bartholomeuse kirikus, kus mõned aastad tagasi renoveeriti ainus allesjäänud Andreas Hildebrandti orel. Kogu protsessist alates renoveerimise ideedest ja valikute problemaatilisusest kuni teostamiseni rääkis meile kiriku preester Jan Sindrewicz. Tal oli peas kogu oreliehituse kroonika, selle käekäik nõukogude ajal ja renoveerimise üksikasjad tänapäeval. Organistid juba ammu kihelesid üles pilli poole asutama, aga preestri infotulv ei tahtnud lõppeda. Tekkis mulje, et ju ta vist ise ka muusik on, et kõiki nüansse nii hästi teab. Aga võta näpust – ta oli lihtsalt orelisõber. Ja tunnetas oma rolli ajalooliste väärtuste säilitamisel. Nii ongi tänapäeval ainulaadne võimalus kuulata Hildebrandti orelit just nende kirikus.
Rõõmustava uudisena oleme lugenud kahe oreli ülespanekust Gustav Adolfi gümnaasiumi. Toimus suurejooneline orelifestival, kus mitmed tunnustatud organistid pillidel musitseerisid. Kuigi need orelid pole uued, annavad nad siiski võimaluse orelimuusika propageerimiseks noorte seas. Loodetavasti hakkab sealgi laste oreliõpetus vilja kandma ning igakevadisel vabariiklikul laste orelifestivalil lisanduvad Keila, Ahtme, Narva, Tartu, Kuressaare ja Lasnamäe muusikakoolide oreliõpilastele uued orelisõbrad Gustav Adolfi gümnaasiumist.
Kevad on üldse orelimuusikast rikas olnud. Tavapäraselt toimuvate orelipooltundide kõrval alustati nende korraldamist ka Rakveres ja Narvas. Peale eelnimetatud festivalide leiab juunis aset Peipsimaa I orelifestival ning eelmisel nädalal lõppes III rahvusvaheline laste orelikonkurss-festival Jõhvis ja Tallinnas. Jõhvi organist Svetlana Kekiševa on orelikultuurile toetaja leidnud Ahtme Kunstide Kooli direktori näol, ja nii kaks vaprat naist selle konkursi vankrit juba kolmas kord vedasid. Rõõm oli kogeda, et meie noored organistid ei jäänud Moskva ja Hollandi oreliõpilastele kuidagi alla. Kavad olid keerukad ja nõudlikud, lapsed pühendunud, esitused kõrgel tasemel. Ja selle kõige taga ei ole mitte ainult õpetajad ja õpilased, vaid paljud inimesed: lastevanemad, kes panustavad orelikultuuri jätkuvasse arengusse ka oma aega ja raha; oreliõpetajate abikaasad, kes vajadusel sõidutavad lapsi, kleebivad kontserdiplakateid, trükivad kavalehti, paljundavad noote; juhatuste liikmed, kes leiavad raha orelite häälestamiseks ja remontimiseks. See nimekiri on pikk.
Õnnelikud on need organistid, kellel on kõrval orelisõber. Olgu tegu pastori, abikaasa, koguduse juhatuse või lihtsalt muusikasõpradega, polegi nii väga tähtis. Aga oluline on väärtustamine, toetus, ilma milleta ei teeks me midagi. Väärtustamiseta ei avata uusi orelisaale, ei ehitata ega remondita pille, ei kirjutata uusi helitöid ega mängita neid. Kui pärast kontserti kasvõi ainult üks inimene tuleb ja ütleb, et ta hing sai rikkamaks ja tõusis üles taeva poole, siis seegi on toetuseks ja tunnustuseks kogu orelikultuurile. Ning veel enam – see on osa jumalariigi tööst.
Poola reisi järel tekkis vaikne unistus: kui ka Eestis oleks rohkem selle preestri sarnaseid orelisõpru, siis poleks meie maal ühtegi korrastamata pilli ega süntesaatoriga saadetavat jumalateenistust. Siis oleksid kõikide koguduste kodulehtedel üleval ka orelite dispositsioonid ja ajaloolised andmed, kirikute voldikutes ja infolehtedes leiaksime orelit tutvustava peatüki ja nii edasi. Ja et me tähistame sel aastal professor Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäeva, siis sobibki lõpetada tema sõnadega: «Eks ta üks Jumala kiitmise massin ole.»
Jyrjo_Tuuliki

 

 

 
 
Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)