Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Orelijubilate: «Professor Hugo Lepnurm 100»

22.12.2014 | | Rubriik: Kultuurielu

Lepnurm ja Bach – suured loojad mõlemad.

Peeti seda harras-asjalikku pidu 6. detsembril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias sisuliselt terve tööpäeva.

Korraldajad olid EMTA, Eesti Orelisõprade Ühing ja Hugo Lepnurme Muusikaühing, saateks ütlesid häid sõnu rektor Peep Lassmann ja riigikogulane, kultuurikomisjoni esimees Lauri Luik.

Näitus
Alustati arvuka huvilisteperega ennelõunal Teatri- ja Muusikamuuseumi Hugo Lepnurme teemalise näitusega (korraldajad Ene Salumäe, Ene Kuljus ja Risto Lehiste); lõpetati aga hilisel pärastlõunal õhtupalvusega, kus teenisid vaimulikud Arne Hiob ja Jaanus Torrim, orelil Gustav-Leo Kivirand.
Näitusel oli välja pandud erakordselt kultuuriväärtuslik kogu kirja-, pildi-, plaadi- ja noodivarast. Rikas pole mitte üksnes mentori enda pärand, vaid selles leidub ka osa Eesti varasema muusikaloo uurija, Lepnurme sõbra Hillar Saha kogutust. Nimelt oli Lepnurm Saha surma järel 1981. a jõudnud õigeaegselt reageerida lahkunu ühe lähisugulase ootuspärasele «käitumisele» ning viinud materjalidest väärtuslikuma enda juurde varjule – jah, too sugulane tuli muuseumilegi ostuks raamatut pakkuma …

Kontsert
Puhthelilise ausamba HUGO-le (just nõnda – suurte tähtedega, milles on nii respekti kui soojust – kutsusid ja kutsuvad oma õpetajat läbi mitme põlvkonna temalt kooli saanud muusikud, eeskätt muidugi organistid) püstitasid sel juubeliüritusel tema õpilased, õpilaste õpilased ja nüüd alles alustavgi põlvkond. Sest kujutage ette, et üles astus ühtekokku 30 nii küpset kui küpsetamisel olevat organisti – noorim varbaga vaevu pedaalini küünitav seitsmeaastane, vanimad aga pärit juba möödunud sajandi teise poole algusest.
Suures plaanis koostasid kontsertide programmid Kristel Aer ja Andres Uibo. Kõigepealt kuulati oreliklassi põhiinstrumendil Lepnurme teoseid 1974. a ehitatul, millel said oma tunnid juba praegused meistrid.
Suurima koormuse olid koostajad planeerinud mõistetavalt 2001. a valminud esinduspillile. Sellel esines tosinkond pühendunuid, nii lapsi mitmelt poolt muusikakoolidest kui täismehi, nii ka mõnelegi üllatuseks EMTA praegune tudengihärra Aivar Sõerd.
Ühelt poolt kõlasid pisilookesed, näiteks «Kus on minu kodu», teiselt poolt näiteks Buxtehude Ciacona c-moll BuxWV159. Oli väga armas, pingevaba tund. Akadeemilisemat muusikat läbi aegade (XII sajandist Lepnurmeni) pakkusid samal instrumendil päeva lõpul Ene Salumäe, Tiit Kiik, Jaanus Torrim, Erika Jefimova, Svetlana Kekiševa, Denis Kasparovich, Ines Maidre, moskvalanna Natalia Enko ja kauniks lõpetuseks kolm Lepnurme koraalieelmängu Gustav-Leo Kivirand.

Bachile mõeldes
Jättes käsitlemata orelisõprade ühingu üldkoosolekul ja juturingis kuuldu, üht-teist muudki, peatuksin hoopis sõna ja heli suhtel, mis selgi korral Lepnurme loominguga seoses ilmekalt esile kerkis. Nimelt on ju vokaalses sakraalmuusikas teksti üliolulisus teada – see, et ideed kannab tekst, muusika on idee proijtseerimise, võimendamise produkt (jaa, kui palju me ikkagi kaotame SÕNA tundmata sõnumi tegelikust väärtusest!).
Ses mõttes äratas tähelepanu Anu Kõlari ettekanne Lepnurme kantaadi «Lunastus Kristuses» eripäradest. Seda eeskätt 5. osa najal, näidates, kuidas helilooja toob mõtte esile tekstis «Aga Tema on ära heidetud meie üleastumise pärast» sõna MEIE rõhulise viimisega läbi häälerühmade. Kantaat on tõeliselt bachiliku vaimsuse ja briljantse käsitöö mõjus sulam, kus 5. ja 6. osa koorid ongi ideeliseks kulminatsiooniks.
Tuleb nõustuda, et antud kantaat on küllap üldse Lepnurme tähtsamaid töid. HUGO pidas seda suure tõenäosusega ka ise oma kaalukaimaks loomeavalduseks, tunnistades häämeeli: «Pole paha lugu!» Ja edasi naljatamisi: «Ärge seda enam esitage minu eluajal, pärast küll – siis saab Jumal au endale.» Muidugi jätame Bachile tema au, kuid «Lunastus Kristuses» vääriks samuti laiemat maailma, ainult et – kes seal teose parimaks mõistmiseks eesti keele küll ära õpiks? Mis seal’s ikka, peatähtis, et meil on just Lepnurm ja me adume seda üha kindlamalt.
Nii et – taoline tähistamine pole sugugi tühipaljas jubileerimine. Täname ja õnne kõigile avatuile!
Ivalo Randalu

PS! Suur tänu ka töökorras organismiga osalejate poolt orelisõprade ühingu pagaritele ja kohvikeetjatele!

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)