Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Orelihuviliste reisid

09.10.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Andres Uibo Iisaku kiriku orelil mängimas.3 x Endel Apsalon

Laupäeval, 14. septembril toimus orelikunstnik Andres Uibo eestvõtmisel orelireis Peipsiveere kirikutesse.

Õieti oli see juba 2017. aastal alustatud ringreiside jätk. Tookord toimus kaks väljasõitu, 2018. a neli. Viimase aasta kevadise reisi praktiliseks tulemuseks oli Mihkli kiriku Normanni oreli elule äratamine. Töö lõpulejõudmisel toimus usupuhastuspühal, 31. oktoobril nn jätkureisina Mihkli kirikus kontsertjumalateenistus professor Hugo Lepnurme sünniaastapäeva tähistamiseks.

Unikaalne ettevõtmine
Selle aasta suvel on tehtud samuti neli väljasõitu: 31. mail Harjumaa, 29. juunil Hiiumaa, 23.–24. augustil Lõuna-Eesti ning viimati siis Peipsiveere kirikutesse.
Kõikidel väljasõitudel on tubliks partneriks olnud büroo Tiit Reisid. Alati on ka huvilisi jätkunud, tihtilugu on buss viimseni täis olnud, millest on ka ettevõtmise algataja Andres Uibo innustunud. Olen kuulnud reisiselle ütlevat, et on põnev kogeda, kui kirikus professor ise tutvustab orelit ning samas kohe ka mängib. Seega siis näha ka veidi organisti ameti köögipoolt. Loomulikult on kuulajatele huvitav tutvuda oreli registrite kõlavärvinguga, mida professor ka alati kõlada laseb.
Teisest küljest on huvitutud ka kiriku arhitektuurist ja sisustusest. Kohtadel on alati olnud vastuvõtjaks kohaliku koguduse vaimulik, kes on kõnelnud koguduseelust. Tegemist on mõnevõrra unikaalse ettevõtmisega, sest viimase kolme suve jooksul on saadud ülevaade suure osa Eestimaa kirikutest, orelitest ning kirikuelust üldisemalt.
Võime tõdeda orelite kaunis head seisukorda, samas professionaalsete organistide puudumist. Kui vaimulikuks ei saa ilma spetsiaalse ettevalmistuseta, siis kirikutes oreli taga on palju muusikuid, kes ei tunne selle instrumendi spetsiifikat. Sageli, professori mängu kuuldes ja nähes, tõdetakse, et kohalik mängija oreli pedaalklaviatuuri ei kasuta.

Kessleri oreli õnnetu saatus
Kui nüüd süveneda viimasesse, Peipsiveere orelireisi, siis oli see minu meelest Saksa oreliehituskunsti manifest. Küllap annab see teada omaaegsest koguduste rahalisest seisukorrast, mistõttu on toona kallilt soetatud instrumendid ka oluliselt paremas korras säilinud kui näiteks Harjumaal ning Kesk-Eestis.
Esimene kirik oli sümboolselt valitud, sest Alatskivil on orel eelmise sajandi 70ndatel kohalike koolinoorte poolt hävitatud. Säilinud osade järgi saame täheldada Lõuna-Eesti meistri E. Kessleri tööd 19. saj esimesest poolest, millele on lisanud iseseisvad pedaalregistrid W. Müllverstedt sajandi viimasel veerandil.
Kuna Kesslerilt, kes oli omal ajal väga viljakas, on säilinud vaid paar-kolm orelit ja needki mitte täiesti originaalsena, on Alatskivi oopusest eriti kahju. Seal nägin ma detaile, milliseid pole varem kohanud.
Edasi suundus reisiseltskond järve äärt mööda ülespoole. Kodavere kirik – orel aastast 1902, ehitajaks W. Sauer Frankfurdist Oderi ääres. Suurepärane näide romantismiajastu orelikõlast, ideaalne Regeri muusika esitamiseks.
Edasi Torma kirik – teine maailmakuulus firma E. F. Walcker aastast 1904. Mõlemad orelid ühesuurused, kirikuruumide akustikasse sobivad väga hästi. Torma pill ehk veidi pehmema kõlaga, samas on jällegi Saueri orelitel tuntud teravakõlaline Gamba register, mis on loodud just tenori soolo jaoks, nagu seda ka nimetus meile ütleb.

Saksa meistrite pillid kõlavad suurepäraselt
Järgnevalt suundutakse Mustveesse, kus meid võtab kirikus vastu legendaarne kirikuõpetaja Eenok Haamer. Ei saa kuidagi jätta märkimata tema pöördumist erineva taustaga reisiseltskonna poole, mis andis meile loodetavasti kinnitust ning arusaamist, milleks orel kirikus on. Teadupärast on Mustvee kirik olnud viimasest sõjast saadik ilma orelita ning koguduse suur unistus selle saamiseks täitus alles mõni aasta tagasi, kui saadi Soomest üks nn teise ringi instrument, mis on jällegi sakslaste (Jemlich Dresdenis 60ndatel) ehitatud.
Tolle ajastu modernse, uusbarokselt terava kõlaga instrumendid on nüüdseks enamasti jälle kirikutest välja visatud nii Saksamaal kui Skandinaavias. Vaatamata kõrgetele, teravatele registritele on orel üllatavalt sümpaatselt sobitunud kiriku väga hea akustikaga. Kaunis suure oreli tutti kõlale andis sümpaatse põhja suur „pasun“ ehk siis Posaune 16’.
Järgmiseks suundume koos õpetaja Haameriga edasi Lohusuu kirikusse. Seal võtab meid vastu jälle W. Saueri orel, see pärineb aastast 1896. Registrite arvult veidi väiksem, kuid hea akustika tõttu kõlab suurepäraselt. Orel on paigutatud avaralt kooripealsele, mitte tagaseina äärde. Seetõttu tundub mulle, nagu kiirguks heli omakorda veel tagaseinast, mis jättis erilise elamuse. Lohusuust lahkumisel pidas õpetaja Haamer lühikese õhtupalvuse ning õnnistas meie seltskonda. Tundus, justkui oleks need orelihelid nüüd kandunud läbi palve otse taevase Isa poole.
Viimaseks sihtpunktiks saab Iisaku kirik. Orel on ehitatud Saksa firmas Voit & Sohne aastal 1895. Kuna töö oli esitatud omal ajal maailmanäitusel esitlemiseks, siis on see ka eriliselt viimistletud nii käsitöönduslikult kui kõlaliselt. Professor nimetas seda absoluutseks tipuks.
Tänaseni ollakse külastanud 61 kirikut ning professori organiseerimisel jätkub nn oreliasja propageerimine ka tuleval suvel. Kellel peaks huvi tekkima, võib alati seltskonnaga liituda, pöördudes Tiit Reiside poole.
Täname kogu reisiseltskonna nimel kõiki kirikuõpetajaid üle Eesti!
Ago Tint,
orelimeister, organist

Pildigalerii:

Mustvee kirikus võttis reisiseltskonna vastu õpetaja Eenok Haamer. Pildil koos Ahti Udami (vasakult), Andres Uibo, Ago Tindi ja Jaanus Jalakaga.

Vanausuliste Kolkja kirikus ta Peipsi ääres.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)